Kuidas Pärnus läbi aegade leiba on küpsetatud

Peenem saiategu Mõisakülas eelmise sajandi algupoolel.

FOTO: Erakogu

Meieisapalves kõlab lause: ”Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Lahti seletatult mõeldakse selle all ka vaga naist, vaguraid lapsi, häid sõpru, vaga ülemust, head ilma ja valitsust.

Värske saia-leivaga kaubeldi ennemuiste isegi värskes õhus pikkadelt müügilaudadelt.

FOTO: Erakogu

Siinkohal piirduksime vaid oma igapäevase toidukõrvase ehk leiva ja selle valmistajatega. Taevataat on selle teo delegeerinud pagaritele ehk leivategijatele.

Pagarid on Pärnus ametis juba linna rajamisest peale, sest näiteks Tallinnas oli linnaelanikel tulekahju kartusel keelatud kodus leiba küpsetada. Küllap tunti Pärnuski hirmu punase kuke ees.

Peamine leivatoode oli sel ajal rukkileib, sest ega siis iga päev saia näost sisse aetud. Sai oli laual pühade ajal, argipäeviti said seda endale lubada ainult rikkurid.

Pärnu pagarid

Esimesed teated Pärnu pagarite tsunftist pärinevad 16. sajandi algusest. Alustaks siiski 19. sajandist ja selgitaks Pärnu kodanikeraamatu abil välja Pärnus tegutsenud pagarid. Teada on, et 1851. aastal töötas Pärnus seitse pagarit ja neli selli.

6. oktoobril 1803 võeti linnakodanikuks pagarmeister Christian Gottlieb Weinreben (5.03.1777 - ?), kes oli teise põlvkonna pagar, kuna tema Mecklenburgist pärit pagarist isa Joachim Gottlieb Weinrebe (? - 2.01.1814) sai Pärnu kodanikuks juba 15. mail 1773.

8.12.1803 lisandus kodanike nimekirja Hannoveri pagarmeister Friedrich Nolte (? - 24.10.1824), kes pani aluse üle sajandi tegutsenud pagariärile. Tema tütre Christine Elisabethi (14.04.1805 - 22.08.1837) kosis Mitaust (Jelgavast) tulnud pagar Heinrich Gottlieb Thau (? - 3.07.1865), kes 4.07.1825 oli saanud Pärnu kodanikuks. Nende esikpojast Heinrich Friedrich Thaust (17.07.1826 - ?) sai samuti pagarmeister ja tema võeti registrisse 20.01.1866. Omakorda temagi pojast Roman Ludwig Heinrichist (11.07.1866 - 9.02.1892) tuli pagar.

9.01.1804 pandi Pärnu kodanikuna kirja pagar Johann Friedrich Scholing, kes 15.07.1816. aastal suri 50aastasena, aga tema lastest ei olnud isa ameti pärijat.

23.01.1814 algas Pärnu kodanikupõli pagar Johann Michael Tebellil (10.02.1782 - 30.10.1853). Tema päris ameti isalt Johann Achilles Gotthardt Tebellilt (? - 23.10.1821), kes oli Pärnusse tulnud Grabowist ja kodanikuks saanud juba 1779. Selle suguvõsa kolmas pagar Robert Johann Tebell (16.05.1829 –3.01.1911) pandi kodanike registrisse 9.10.1864.

Veel ühe pagarisuguvõsa rajaja, Buddenhagenist pärit Johann Dietrich Laemmerhirt (1.12.1780 - 14.05.1848) võeti Pärnu kodanikuks 13.03.1814. Tema poeg Carl Dietrich Lemmerhirt (23.12.1820 - 22.01.1874) sai kodanikuks 7.04.1853.

Pärast pikemat vaheaega ehk 17.07.1824 arvati kodanikuks võtmise vääriliseks pärnakast pagarmeister Gustav Jacob Hindrichson (? - 23.07.1870).

18.11.1827 lisandus Viljandist pärit pagar Carl Sender (? - 13.11.1851). 3.12.1829 tuli juurde pagarmeister Johann Reinhold Hindrichson.

Jälle oli pikem paus, kuni 29.04.1840 pandi kirjadesse Tallinnas sündinud pagar Justinus Johann Mathiesen (10.12.1805 - 28.01.1898).

Järgmine pagar oli taas võõramaalane, Mecklenburgist pärit Christop Daniel Scheel (8.10.1798 - 22.01.1869), kelle kodanikupõli algas 11.03.1843.

Niisiis töötasid 1851. aastal Pärnus pagarid H. G. Thau, J. M. Tebell, G. J. Hindrichson, C. Sender, J. R. Hindrichson, J. J. Mathiesen, C. D. Scheel.

Kohaliku köösneri poeg August Georg Stegemann (1.07.1826 - 16.05.1864) õppis pagariks ja tõusis kodanikuks 15.12.1853.

Tõenäoliselt oli eestlane 15.01.1854 kodanikuks kõlvanud Audrust pärit pagar August Mathiesen (16.06.1806 - 10.12.1866).

16.11.1858 lisandus nimekirja pärnakas Johann Kaspar Kajehr (24.12.1821 - 11.04.1880). Ei usu, et väga puusse panen, kui oletan, et see perenimi peaks olema näide kadakasaksa sünnist. Kui elimineerida sellest pentsikuvõitu nimest kaks ballasttähte, jääb järele lihtne eesti sõna ”kaer”.

Saksa soost naist mehel kosida ei õnnestunud ja ta naitus Marie Põderiga Saugast. Maakeeles öeldakse, et paari läksid Kaera Juhan ja Põdra Mari. Üks nende poegadest Johann Friedrich (26.07.1863 - 23.11.1897) ei põlanud isa ametit ja oli pagarisell.

Viimane pagar linnakodanike nimekirjas on Burtniekis sündinud Friedrich Andreas Unger (21.11.1831 - 13.10.1873). Pärast mehe varast surma abiellus lesk Elisabet Hövel pagar Johann Makkoniga.

Rohkem pagareid nimekirjast ei leia, kuigi viimased kodanikud kanti registrisse 1889.

Tsunftimeistrite kõrvale tekkisid vabameistrid ja Pärnusse lisandus pagariärisid. Millal likvideerus Pärnu pagarite tsunft, pole täpselt teada. Kas ehk siis, kui sakslased eesotsas linnapea Oscar Brackmanniga sundasustati sisekubermangudesse?

Pärnu pagarite tsunfti 14 säilikut aastatest 1787-1914 asuvad Tallinnas arhiivis ja ootavad saksa keelt ning gooti kirja valdavat läbivaatajat.

Lõplikult likvideerusid gildid ja tsunftid Eesti Vabariigi Asutava Kogu 9.06.1920 vastu võetud seisuste kaotamise seaduse alusel.

Etteruttavalt märkigem, et pagarid moodustasid ühistegevust armastava seltskonna, kes registreeris oma, Pärnu pagarite seltsi 22.12.1925. See selts kustutati registrist küll 1931. aastal, kuid võeti arvele juba samal aastal Pärnu pagari-kondiitritööstuse meistrite ühinguna, mis tegutses 1940. aastani.

Pärnusse ehitatakse leivavabrik

Nimekatest ja pika ajalooga pagariäridest, mis Pärnusse lisandusid, võiks nimetada J. Herrnbergeri oma Nikolai tänaval. See äri alustas 30.12.1872/11.01.1873. Samuti Batheldi töökoda Rüütli tänaval, seal pandi tainas kerkima 1881. aastal. Hiljem läks Batheldi äri Riia gildi tsunftimeistri O. Huferi kätte, kes laiendas 1912. aastal töökoda ja kasutas oma sõtkumis- ja muude masinate käitamiseks juba elektrienergiat. Hufer on teatavasti endine Kungla.

Tänu raudteele, Waldhofi vabriku käikuandmisele ja elavnenud kuurordielule suurenes Pärnu rahvaarv. Kõik suud linnas vajasid leiba. Seepärast oli peale töökodade majanduslikult tasuv päris suure leivavabriku ehitamine.

Martin Lindau tellis linnaarhitekt Alfred Jungilt leivavabriku projekti ja esitas selle Liivimaa kubermangu ehitusosakonnale 18.(31.)12.1912. Projekt kinnitati 1913. aastal. Vabrik ehitati Aleksandri/Revolutsiooni/Vanapargi tänava äärde, kus ta asub veel viimaseid kuid. Hoone oli osalt ühe-, osalt kahekorruseline. Seal olid nii avar töötlemisruum, kaks vägevat küpsetusahju, leivaladu, kontor, mootoriruum kui isegi tööliste vannituba.

Cibuse-nimeline leivavabrik alustas tegevust 1.(14.) mail 1914, veidi enne Esimest maailmasõja. Vabrik läks käima auru jõul, kuid juba 1915. aastal seati üles gaasimootor, mille kütteks kasutati jõekallaste saeveskitest tarnitud pinde ja lauajuppe. Selle jõuallika ekspluatatsioon oli kolmandiku odavam kivisöega köetavast aurumasinast. Generaatori küttejääk tõrv müüdi maha 1.60 rubla puud. 1914. aasta detsembris hakati leivavabrikus tootma jõhvika- ja 1915. aasta jaanuaris leivakalja.

Cibuse toodangut turustati 12 kaupluses ja leiba võis osta otse leivavedajate käest. Viienaelane (kahekilone) rukkileib maksis 13 kopikat, saia- ja peenleivapätsid olid kergemad ning seetõttu odavamad.

Nagu näha, jääb Cibusel 100aastase leivatootmise juubelist vaid kübeke puudu!

Teised leivategijad

Cibuse leivavabrik ei suutnud väiksemaid tegijaid lämmatada ega turult tõrjuda, nagu näitab 1930. aasta paiku ilmunud Viljandi, Abja, Nuia, Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Pärnu juhtaastaraamat.

H. Huigi Cibuse kõrval tegutsesid A. Soosaare (Rähni 7), J. Türgi (Vilmsi/Nikolai 5), J. Veermanni (Väike-Veski 16) ja A. Õunapuu (Riia mnt 48) leivatööstus ja J. Fuchsi (Jänesselja/Tallinna mnt 18) ja A. Korni (Kaevu 2a) pagari- ning leivatööstus. Sõna ”pagar” peaks siinkohal tähendama saiategemist.

Pagari-, leiva- ja kondiitriäridena on kirjas J. Graubner (Hommiku 19), Ed. Hendrikson (Promenaadi/Tammsaare pst 18), A. Israel (Riia 21), H. Juhanson (Jänesselja 11), A. Lindorf (Vee 13), F. Pill (Jannseni 32), A. Teder (Riia mnt 40), J. Telg (Jänesselja 19), G. Tölp (Vilmsi 11), A. Veltmann (Tallinna-Posti 9), J. Vimm (Riia mnt 71).

Siia nimekirja võib lisada A. Blaufeldi, kes 30ndail tegutses Riia mnt 48 ja Vilmsi (Nikolai) 11. 1936. aastal kolis Vilmsi tänavale J. Vimm Riia maanteelt. Peale selle köeti ahjud paljudes väikestes vürtspoodides, mis asusid pea igal tänavanurgal ja nimetasid end uhkelt toiduaineteäriks, et oma püsikundedele leiba-saia küpsetada.

Pagarmeistreid

Arvo Leetma toimetas ja avaldas Pärnus 1939. aastal “Eesti majanduselu leksikoni”. Selles on avaldatud kaheksa kõige edevama Pärnu pagari lühielulugu, nemad suutsid üle astuda eestlasliku tagasihoidlikkuse künnisest.

Andres Jürvetson Tori vallast (16.04.1868 - ?) hakkas juba 12aastase poisina ametit õppima Pärnus pagarmeister Thault. Sellipaberite saamise järel 1886 töötas Tallinnas, Narvas, Tartus, Liepajas, Jelgavas ja Pärnus J. Herrnbergeri juures. Oma äri avas ja sooritas tsunftimeistri eksami 1906. aastal, neli aastat hiljem ostis ära Thau maja ning viis oma äri sinna üle. Tema pagaritööstus asus Karja 15. 1930. aastal oli Jürvetsonil teinegi äri, Karja 67.

Aleksander Kallaste (19.06. 1902) avas Riia maantee 40 oma äri 1926. aastal.

Herman Lahesaare (13.09. 1908) õppis ametit A. Õunapuult ja 1938. aastal avas oma ettevõtte Riia maantee 64.

Evgenia Mattus võttis 1925. aastal üle oma surnud abikaasa Ed. Õunapuu 1911. aastal asutatud pagaritööstuse ja juhtis seda edasi. Tema tööstus asus J. V. Jannseni 21.

August Miil (16.03.1893) õppis ametit 1908-1914 Pärnus pagar Hansoni ja pärast Vabadussõda G. Tölbi juures. Pidas pagariäri Viljandis ja Mõisakülas. Tuli tagasi Pärnusse ja ostis Riia maanteele maja, kuhu kolis enda tööstusegi.

Jakob Telg (10.05.1886) õppis ametit Pärnus pagar Kallase ja pagarmeister Griepi (Peterburi kondiiter P. Griep – Riia mnt 21) käe all. 1927. aastal tõi oma pagariäri Viljandist Pärnusse Tallinna maantee 15.

Aleksei Tohver (4.09.1914) õppis ametit Pärnus Õunapuu juures ja avas 1937 oma pagaritööstuse Kuressaare (Haapsalu maantee) 7.

Kihnus sündinud Jakup Türk (15.07.1885) sõitis algul laevadel koka ja madrusena. Oli Pärnus 1906. aastast leivavedaja algul Õunapuu, seejärel Bersingi leivatööstuses 1915. aastani. 1927 avas oma leivatööstuse Vilmsi/Nikolai 5.

Väikesed leivatööstused suleti 1940. aastal, jäi ainult Cibus. Kui nüüd Cibuski lõpetab leivategemise, äkki siis keegi …

Tagasi üles