Priit Aimlat seob kodukohaga üks armastus

Peale Priit Aimla sõidab Pärnu-Jaagupisse proovi mehi Päärdust, Vana- ja Kivi-Vigalast, Järvakandist, Pirgust, Ertsmalt ja Pärnust. Nende jaoks on see elustiil, pealegi kuuleb seal ühe eakama liikme Heiti Tõnissoni nalju, nagu: “Ega me sellepärast vanad ole, meil on lihtsalt pikk minevik!”

FOTO: Urmas Luik

Pole ime, et Pärnu-Jaagupis mängivad kõrvuti vanad ja noored juba 150. aastat innuga puhkpilli, sest Priit Aimla reipus ja optimism nakatavad hoobilt meidki, kui koos fotograafiga rahvamaja uksest sisse astume.

Vähemalt viis meest puhub Pärnu-Jaagupi pasunakooris pilli juba sellest ajast, kui nüüd rahvusooperi Estonia trompetirühma kontsertmeistri ja dirigenditöö kõrvalt kodukoha kollektiivigi juhatav Aimla kaheksa-aastase poisiklutina isa kõrvalt oma esimesi samme selle poole astus.

“Jõle ammu sündisin, teid polnud olemaski siis,” muheleb Aimla mulle otsa vaadates. (Aimla on sündinud 1963. aastal.)

Tagasi üles