1990. aasta sõudmise maailmameister, 2004. ja 2008. aasta olümpia hõbemedalimees, kahekordne maailma karika võitja, viis korda Eesti parimaks sportlaseks valitud Jüri Jaanson kutsus eile ajakirjanikud sõudeklubisse Pärnu. Tal olevat üldsusele midagi olulist öelda.
“Kui küsite, miks kutsusin teid just siia, sõudeklubi töökotta, siis just siia tulin ma 1981. aasta sügisel koos emaga,” meenutas Jaanson. “Tulin vaat sellest uksest ja esimene, keda ma nägin, oli treener Mihkel Leppik, tänaseni klubi raudvara. Ja nüüd valisin ma sellesama ruumi, mis näeb välja täpselt samasugune kui siis, et 29 aastat hiljem Mihkli kõrval seistes öelda: mu tegevsportlase karjäär on lõppenud.”
Ka mehed … Ühesõnaga, meeleliigutus pole häbiasi, Jaansoni keel takerdus ja silm läks korraks niiskeks. Aga seda ju ka on, mille järel ta nüüd ukse lukku keeras.
“Nende pikkade aastate jooksul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga loodetavasti on need toonud rohkem rõõmu nii mulle kui kõigile mu karjääriga seotuile,” arvas Jaanson. “Nüüd on see läbi. Ja ma tänan kõiki, kes mind ükskõik mil viisil sel teel on saatnud.”
Peapõhjustena, miks ta Londoni olümpiale pürgimisest ja sellega seitsmenda osavõtukorraga maailma mastaabis erakordse tipptulemuse üritamisest loobus, nimetas igiliikuriks ristitud supersõudja ennekõike tervisega seotud riske, aga ka vaimu väsimist.
Mida Jüri Jaanson nüüd tegema hakkab, ta öelda ei osanud. “Treeneritööst ei ole ma veel mõelnud, küll aga kunagi pooleli jäänud õpingute jätkamisest. Ka poliitika on mulle huvitav,” rääkis Jaanson. “Sõudjaks jään ma ikka, võtan kevadel klubist oma paadi ja aerud ning lähen jõele.”