Jüri Jaanson: miski ei aja mind nüüd näruse ilmaga trenni

Pärnu sõudeklubi president Toomas Rapp (paremal) kinkis tippspordist taandunud Jüri Jaansonile Tauno Kangro kuju, mida võivat vastavalt soovile tõlgendada kas paati kandva või paati ära viskava sportlasena. Foto: Pärnu sõudeklubi

Kolm nädalat tagasi üllatas igiliikuriks kutsutud sõudelegend Jüri Jaanson teatega, et lõpetab tippsportlase karjääri, kohe selle järel saime teada ka tema poliitikuelu algusest ja riigikokku kandideerimisest.

Jaanson valib nüüd, nagu poliitikule nõutav, senisest hoolikamalt vastuseks vormitavaid sõnu, aga leppisime kokku, et rahuldame seekord siiski pigem spordisõprade huvi selle vastu, kuidas äsja suurest spordist lahkunu end tunneb.

Kas sai hingel kergem, kui loobumine otsustatud, sellest teatatud ja kahevahelolek lõppenud? Või kripeldab, et äkki ikkagi …?

Muidugi sai kergem, et valik tehtud. Ometi tunnistan, et niisugust lõpetamist ma ei tahtnud. Pekingi olümpia järel oli ju emotsioonidest toetatud mõte proovida Londonini välja vedada. Nii et – see kripeldab küll. Aga pean aru saama, et selle mõtte teostamine võiks mu tervist silmas pidades minna kalliks maksma.

Kas ja kuidas on loobumisotsusest alates muutunud teie sportlik režiim? Teete trenni edasi, lasete koormust tasapisi alla, lõite jalad päris seinale?

Kohustus on kadunud, mu sportlik režiim on muutunud juhuslikuks ja ausalt öeldes mõjub see moraalselt laostavalt.

Motivaatorit pole ja mitte miski ei sunni mind näruse ilmaga trenni minema. Spordiasjade valvekott on mul küll autos, et ükskõik kus jooksma või ergomeetrit tõmbama minna, aga ma pole seda kasutanud.

Üleminek tippspordist tavaellu, endas tasakaalu leidmine küsib aega. Usun, et kui saan suusad alla ja metsa, muutub kõik. Või kui tekib mõnus punt, kelle ees kohustus trenni minna.

Kuidas teie tervis elustiili muutuse vastu võttis? Lihased, mootor, närvid, uni?

Tervis on hea, aga organism ei reageeri muutustele nii kiiresti. Sellele küsimusele saan vastata aasta pärast.

On teie päevakava nüüd mõnusam – magate, palju tahate, olete lastega, tegelete millegagi kodus?

Vabam on elu küll, sest trenni minema ei pea. Aga nagu varem, käib ka nüüd meie pere elu laste koolide, trennide ja muude ettevõtmiste järgi.

Kas vaatate värskelt kõrvale astununa sõudmisele, üldse spordile juba teistsuguse pilguga?

Sõudmine pole mu elust kuhugi kadunud, aga enda motiiv minna ja teha on nõrk. Spordiuudiseid muidugi jälgin, aga ei vaadanud enam sõudmise MMi sellises mahus, mis varem, ei vaata kogu suusatamise programmi.

Omadele elan aga ikka hingest kaasa, näiteks Veerpalule laupäevases Davosi 15 kilomeetri klassikasõidus.

Kuidas võtsid võistluskaaslased ja rivaalid, pöidlahoidjad ja kiibitsejad vastu teie tippspordist lahkumise uudise?

Olen vapustatud neist, kes mul tänaval nööpi keerasid ja tehtu eest tänades kätt surusid – mida võõram inimene, seda siiramalt. Mu koduklubi tänas mind ilusti, kinkides Tauno Kangro kuju paati ära viskavast mehest.

Rahvusvahelisse sõudeliitu on kindlasti teatatud, et Jaanson tuleb dopinguküttide nimekirjast maha tõmmata. Kas vanad võistluskaaslased ja rivaalid mu loobumisest juba teavad, selles kahtlen.

Delikaatne küsimus – ega tippsportlase riigilt saadava ettevalmistusraha ja stipendiumi lõppemine ning sponsorauto tagastamine tähenda, et kiidetud-austatud mehel võib peenike pihku tulla? Pensionini, ka olümpiamedalisti stipini on veel aega …

Ettevalmistusraha ei näinud ma kevadest peale, kui hooaja vahele jätmisest teatasin. Minu raha läks teiste kalli MM-reisi peale. Stipendiumi 5000 krooni kuus saan uue aastani, siis see lõpeb. Sponsorauto osas tuleb mingi seisukoht aasta lõpus.

Eesti riik maksab pensioni 10 000 krooni kuus vaid olümpiavõitjatele. Mina oma hõbemedalitega kuulun nende hulka, kes hakkavad alates 53. eluaastast EOK-lt stippi saama, vist 4000 krooni kuus.

Kaks kätt on mul otsas, arvan, et peenikest pihku ei tule. Võin ju minna Norrasse ehitajaõpilaseks või mõelda 2000eurosele rahvusvahelise sõudetreeneri ametile. Igatahes riigikokku ma materiaalsetel kaalutlustel ei kandideeri.

Üks sportlik küsimus veel – Kristina Šmigun esitleb praegu oma raamatut, millal teie oma valmis saab?

Tean, et Gunnar Press kirjutab seda praegu, aga millal see lettidele jõuab, ei tea, sest tähtaegadest pole me rääkinud.

Jõudsime poliitikasse – miks teil sinna sukeldumisega nii kiire oli?

Ei ütleks, et kiire. Mind on sinna ammu kutsutud, näiteks 2001. aasta kohalike valimiste eel vestles toonane linnapea Väino Hallikmägi pikalt. Aga mul oli põhimõte, et kuni sporti teen, ei tükelda ma end ei poliitika ega muuga. Ühe erandi siiski tegin Kahe Silla klubi ja jooksuga alustades.

Valimised on tõesti lähedal, võib-olla vajanuks ma spordist lahkumise järel veidi hingetõmbeaega, aga valimised toimuvad ju oma tsüklis. Ja mul on olnud aega kujundada oma maailmavaatelisi arusaamu ning valida erakonda.

Loodan, et ühest paadist teise istumine aitab mul tippspordist lahkumise valusid kergemini ületada.

Kuidas hindate vastukajasid teie poliitikasse astumisele?

Nii mõnigi sõber ütles, et mine ja kandideeri. Ning mõne ühiskondliku institutsiooni juht on arvanud, et ma peaks sõna sekka ütlema.

Vastukajasid on huvitavaid, ka meedias mõni toetab ja mõni polemiseerib.

Annate endale ikka aru, et kriitika, mida sportlasena aeg-ajalt saite, on selle kõrval, mis nüüd poliitikut tabama võib hakata, magus maasikamoos?

Mind tunnistati juba 1996. aastal Eesti käpardsportlaseks. Paks nahk peaks mul olema, aga eks vaatame, mis tuleb.

Mida arvate, on teil varianti Raplamaalt parlamenti pääseda?

Kui see tee valitud, teen kõik endast oleneva, et valimistel edukas olla. Olen kindel, et meist igaühe kohus on vastavalt võimalustele Eesti riigi arengus osaleda, ja kuna mul on, mida öelda, siis pean seda tegema. Kõlab ehk loosunglikult, aga nii see on.

Kas on poliitika kõrval selgunud veel mõni suund, milles tegelete või mida tegema hakkate?

Praegu tegutsen kolmes suunas – suurest spordist väljatuleku, Kahe Silla klubi ja poliitikaga. Vaba aega sisustan ühe oma lemmiktegevuse lugemisega.

Palju loen praegu poliitilist kirjandust – maailmavaatelist, liberalismist ja muust, aga väga meeldib ilukirjandus. Viimati lugesin Coelhot, lähiajal tahaks kätte võtta Stieg Larssoni Millenniumi triloogia.