Ristirahvas, ärgake!

Mikk Pärnits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu kesklinnas asuv kaubanduskeskus Port Artur 2.
Pärnu kesklinnas asuv kaubanduskeskus Port Artur 2. Foto: Urmas Luik

Mul pole Aarne Üksküla ega Ita Everi vastu isiklikult midagi, aga kas tõesti peaksid nad Pärnu kesklinnas kaubandustempli kohalt valjul häälel teatmeteoseid parseldama nagu paavst piiblit?

Mõnele maalt esimest korda linna sattunule meenutabki see suur särav valgus midagi jumalikku. Siis veel need kõmisevad, autoriteetsel toonil kõnelevad hääled: Ükskülale on seda tämbrit ja häälepaelu ikka antud. Paralleele sellise reklaamitehnikaga praegu tõmmata ei oskagi. Jube kujutleda, kui ülejäänud poedki enda kaupa nii reklaamima hakkaksid, võidu teineteisest üle karjumine käiks ööl ja päeval.

Peale selle, et selline reklaam häirib nii visuaalselt kui esteetiliselt, on see maitsetu. Võib-olla on Port Artur 2 esindajad selle sõna tähenduse unustanud? Kuidagi peab need suured tablood ju kinni maksma. Miks peab helitugevus olema nii põhja keeratud?

Selle asemel et eestlase kombel vaid vinguda ja viriseda, pakun välja lahenduse. Reklaami asemel mängigu kaubanduskeskuse ekraanil näiteks kas vanad Eesti loodussaated vaskussidest ja mullamuttidest või loetagu luuletusi.

ETV näitab pärast üheksasi uudiseid iga tööpäeva õhtul luuleminuteid. Jah, just minuteid. Kujutage nüüd ette, kui luuletusi mängitaks suurelt tabloolt ööpäevade kaupa. Pärnus ei toimu niikuinii midagi kultuurset, las vähemalt luuletajad sosistavad õrnal, väriseval häälel sellele mammonahulluses siblivale rahvamassile sonette ja muud mõnusat.

Valge tausta asemel olgu tablood mustad, muidu peab veel õhtul pimedas selle eest päikeseprille kandma. Vahel sähvatab ekraani valgus mulle silma nagu auto täistuled. Ma ei usu, et olen ainus, kes nii tunneb.

Jutu mõte selles, et kasutaks seda reklaamimöla paika millekski paremaks. Suvalised luuletused oleksid igatahes palju huvitavamad kuulata, kui lahti lükkamata kõnniteed pidi toidupoodi keefirit ostma rühid.

Muidu selline tunne, et elad mingis totakas düstoopias, kus kõrgelt taevast raiutakse: “Osta seda! Osta teist!” Kasutagem seda võimalust kui viisi inimesi harida või eluruumi mitmekesistada. Las seal olla kas või Palametsa jorin ristirüütlitest. Kui praegu vastu ei hakka, pannakse sinna ekraanile strippar Marco kas pesupulbrit või hügieenisidemeid müüma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles