Vändra Vapruse peatreeneril Ranet Lepikul on tegemist sedavõrd palju, et õigeks treeneriks ta end ei loegi. Peale klubitöö, kus Lepik on muu hulgas muruniitja, bussijuht ja kes kõik veel, on ta kehalise kasvatuse õpetaja Juurikaru põhikoolis ja Vändra alevi kultuuri- ja spordikomisjoni liige, vahendas portaal Jalgpall.ee ajakirja Jalka.
Vändra jalgpalli vägeva tõusu taga on paljuski Ranet Lepik, kes 1999. aasta augustis pärast armeeteenistust alevikku tuli. Teda ootas 20 väikest jalgpallipoissi.
"Tulime Pärnust koos Meelis Eelmäega, kes nende poistega oli juba mõnda aega tegelnud," meenutab Lepik. "Pärnu ümbrus oli jalgpallist katmata ja Meelis püüdis neid kaasata, aga üksinda ta seda teha ei jõudnud. Ta hakkas oma koormat teistega jagama ja mina sattusin täiesti juhuslikult Vändrasse."
Praeguseks on Lepik Vändra jalgpalli a ja o ja siinsete jalgpalliharrastajate arv tõusnud 250ni. Vändra poiste valik jalgpalli kasuks on saanud loomulikuks. Lepik räägib, et ta pole treeningurühmade moodustamiseks teinud midagi – need täituvad ise. Vändra vutiõhinast saavad osa Tori, Juurikaru, Eidapere, Kergu ja Vihtra noored huvilised, kes on kaasatud Vapruse süsteemi.
Ainus võistkond, kelle komplekteerimiseks on pidanud klubi ise vaeva nägema, on Vapruse naiskond, kes praeguseks mängib edukalt rahvaliigas. Siiski tundsid tüdrukud jalgpalli vastu varemgi huvi ja tiimi kokkupanek väga valulik ei olnudki.
Vändra jalgpalli lipulaev on esiliigas mängiv Vaprus, mille tuumiku moodustavad needsamad 20 poissi, kelle Lepik 17 aastat tagasi Eelmäelt üle võttis. Lepik ise lööb oma õpilaste keskel esiliigas kaasa. Mullu mängis ta kaasa 32 esiliiga mängu ja kõmmutas 12 kolli.
"Olen alati poistele öelnud, et tulge mängige mind üle ja ma olen valmis kõrvale astuma," seletab Lepik. "Olen kõik liigad alates meistrisarjast ära mänginud, kogemust mul jagub. Kui mind oma klubis üle mängitakse, leian uue jõukohase paiga, kus mängida, kui tervist ja jaksu jätkub. Ei tahaks ennast upitada, aga minu väljakul olek on poistele suureks toeks. Ma pole küll oma parimas vormis füüsilises ega tehnilises mõttes ja mängu juhendamise mõttes oleksin kõrvalseisjana kasulikum, aga poisid ise tahavad, et oleksin üks neist."
Internetis on näha Lepiku läinud hooajal Tallinna Kalevile löödud karistuslöök, mis kinnitab tema sõnu. Lepik lähetas väravasse suhteliselt nõrga, kuid täpse löögi, kusjuures väravavaht ei eksinud positsioonivalikuga. "See oli sisuliselt siseküljesööt, mille sisse lõin. Kuiva ilmaga poleks see vaat et väravanigi veerenud, aga märja platsiga teadsin täpselt, kuidas pall murul põrkab. Lõin selle sisse tänu kogemusele," kinnitab Lepik.
Mullu langes Vändra Vaprus tihedas konkurentsis esiliigast välja ja Lepik tunnistab, et selle stsenaariumi korral oleks meeskond tõenäoliselt eelistanud mängida hoopis II liigas. Ja temal oli juba kokku lepitud, et läheb käesoleval aastal mängijana aitama Premium-liigas pallivat Pärnu linnameeskonda.
"Aga meie teada saame ikka jätkata esiliigas, mis tähendab, et jään mängijana Vändrasse," räägib Lepik, kelle jutu järgi oli eelmise aasta esiliiga sportlikult väga ühtlane. Kuigi kolm kõrgliigameeskondade duubelrivistust olid ülejäänutest paremad, saadi nendegi vastu punkte.
Nagu väikekohtadele tavaline on Vändra meeskondki Eestis laiali, sest gümnaasiumi lõpetanud noored lähevad edasi õppima ja mujale tööle.
"Teeme mängijatele individuaalsed treeningukavad ja igaüks märgib virtuaalsesse keskkonda üles, mida ja kui palju ta on teinud," selgitab Lepik moodsa treeningu tõdesid. "Mängijad saavad seal üksteist vajadusel utsitada ja erksana hoida. Palju on andnud Eesti jalgpalli liidu ühistreeningud, kus just meiesuguste väikekohtade Tallinnas elavad mängijad saavad talvel käia tasuta pallitreeningutel. Meie ainus ühistreening Vändras on laupäeviti ja isegi siis pole kõiki kohal, aga õnneks on olemas Vapruse II meeskonna liikmed. 100 protsenti näeme üksnes mängudel."
"Me teeme, kuni jõudu ja jaksu on, ja nii kõrgel tasemel, kui suudame," jätkab Lepik. "Vändra esindamine on meile au, uhkus ja armastus, kuigi praktilisest küljest on esiliigas mängimine rist kaelas. Ilma oleks lihtsam. Samal ajal oleme realistid ega püüa Premium-liiga kohta, me saame oma emotsiooni mängudest ja miks mitte õnnestumisest mõne suure või kelle iganes üle."
Lepikul on B-kategooria treenerilitsents ja kuigi sellest ei piisa esiliiga tarvis, on Vändrale kui väikesele kohale tehtud erand. Lepik tunnistab, et rohkemaks ei jagu tal praegu aega.
Küsimusele, kas tal on välja kujunenud oma treenerikäekiri ja millele ta treenides-juhendades rõhku paneb, vastab jalgpallientusiast põhjaliku seletusega.
"Aegapidi püüan end täiendada, aga olen Hunt Kriimsilm ega jõua igale poole," kõneleb Lepik. "Hooldan muru, olen bussijuht, valmistan väljakut ette, vahepeal oli mul selle kõige kõrval lausa viis gruppi ja volikogu töö, aga praegu on jäänud esindusmeeskond ja meie klubi kõige väiksemad, 2007. aastal sündinud poisid, kellega alustasin. Peale selle olen Juurikaru põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja. Seda kõike arvestades polegi ma õieti treener! Kui saaksin ainult keskenduda meeskonnale, oleksin päris treener. Esimese võistkonna puhul on peamine tahe, järjepidevus ja ühtekuuluvustunne. Kuna meil ühistreeninguid pole, siis mis käekiri saakski välja kujuneda? Kui peaksin kunagi treeneriks saama, saame rääkida käekirjast. Praegu võin vaid öelda, et armastan oma tööd ja teen seda nii hästi, kui oskan."
Artikkel ilmus ajakirja Jalka 2016. aasta veebruarinumbris.