Koerasõprade ringis käivad fännid

Triin Tamme (pildil koos Bitteriga) armastab koeri nende lõputu truuduse ja optimismi pärast: koer on alati heas tujus ja valmis peremehega midagi toredat ette võtma. Foto: Urmas Luik

Pärnu loodus- ja tehnikamajas õpetatakse koerasõprade huviringis oma lemmikute eest õigesti hoolt kandma.

Kolmapäevaõhtuti kogunevad loodusmaja Kooli tänava hoonesse lapsed, kes tahavad rohkem teada koertest, nende pidamisest ja koolitamisest. Ringi juhendab veendunud koerasõber ning koeraspordiga tegeleja Triin Tamme.

Koeraga tundi

Koerasõprade ring alustas loodusmajas tegevust aasta tagasi. “Olen ise pikka aega koeri pidanud ja selle teema sees olnud,” tunnistas Tallinna ülikoolis doktorantuuris ökoloogiat õppiv Tamme. “Arvan, et koerte kohta vajavad teadmisi nii lapsed kui täiskasvanud.”

Juhendaja sõnutsi käivad ringis tõelised huvilised ja koeraarmastajad, kes juba paljutki teavad ja oma lemmikutele igati head peremehed soovivad olla. Tundides on räägitud koeraspordialadest, koera põlvnemisest, tõugudest, koerte terviseprobleemidest, kutsikate arenemisest ja kasvatamisest. Käidi koertenäitusel ning esineti oma koertega loodusmaja koertepäeval.

Eelmises tunnis vaatasid lapsed “Pealtnägija” saatelõiku kutsikavabrikutest ja arutlesid, mis probleeme võib tulla tundmatult kasvatajalt ostetud koeraga.

Kõikidel ringis osalejatel lastel on kodus koer ja vahel võetakse neljajalgsed sõbrad isegi tundi kaasa, kus nad vagusi süles istuvad või laua alt toimuvat jälgivad.

“Ühel lapsel on suur ilus Saksa lambakoer ja algul kartsin küll, et tüdruku jõud ei käi koerast üle, aga nii tunnis kui loodusmaja koerapäeval sai ta väga kenasti koeraga hakkama,” kiitis Tamme. “Nüüd käivad koos agility-trenniski. Loodan, et meie ringis saadud teadmised annavad lastele tõuke oma lemmikutega edasi tegelda ja neid arendada.”

Koerapidajaks lapsena

Tamme sai esimese koera – sõbraliku terjeri 11 aastat tagasi lapseeas. Tüdruk kasvatas sõpra veneaegse raamatu “Koer” järgi, tegi temaga usinalt sporti ja käis kuulekustreeningutel. Ajapikku aga selgus, et raamatunipid osutusid leebele perekoerale sobimatuks ja loomal puudusid töökoera eeldused.

Nii võeti perre Saksa lambakoer. Lootuses, et heast perest kutsikast kasvab komissar Rexi tüüpi intelligentne kaaslane. Kahjuks ilmnesid loomal suuremaks kasvades iseloomu probleemid.

“Saksa lambakoer peaks tõuomaselt olema tugeva iseloomuga, tasakaalukas, sõbralik ja vaid vajadusel ründama, aga meie koer osutus täielikuks neurootikuks,” meenutas Tamme.

“Algul arvasin, et ilmselt tegin kasvatamisel midagi valesti. Lõpuks jõudsin järeldusele, et nii metsa ei saa koera keerata, kui tema eest pidevalt hoolitseda ja temaga tegelda. Ta ei talunud üldse mingit pinget. Õnneks on koer vanusega taltunud, talle sobib kindel rutiin ja stabiilne elu,” räägib Tamme.

Praegu on peres saluki Dhara ja kaks Austraalia karjakoera, kes naise sõnutsi hästi tegutsemistahtelised ja valmis omanikuga läbi tule ja vee minema. Inimeste vastu sõbralik Eco kipub tigetsema koertega, Eco poeg Murra aga on kaisukoer, tihti perenaisel koerasõprade ringiski kaasas.

Koer on ühiskonna liige

Tammele teeb muret, et Eesti ühiskonnas tuntakse koerte vastu üsna suurt umbusku: paljud inimesed vaatavad kõõrdi, kui keegi soovib näiteks koeraga kohvikusse minna.

“Muidugi on halvasti käituvaid koeri, kuid seda enam võiksid avalikes kohtades koos omanikega liikuda hästikasvatatud koerad, et inimeste usaldust kasvatada,” arvas Tamme. “Kõik koerad pole ju hullunud maniakid! Usun, et on aja küsimus, kuna koeri ühiskonna loomulikuks osaks pidama hakatakse, paljudes Euroopa riikides võetakse ju koeri kaasa nii tööle, poodi kui toidukohtadesse.”