Suusakuningas Andrus Veerpalu alustas Pärnus, elab küll veerand sajandit Otepääl, aga jäi karjääri lõpuni Pärnumaa Jõulu suusaklubisse ja pärnakatele alati omaks.
Suusaelu Veerpaluta? Esialgu mõttetu
4. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on Veerpalu legend, rahvasportlane, austatud spordiveteran. Ning me tunneme temast puudust. “Mis sport see enam!” ütleks esimese, teise, kolmandagi emotsiooniga.
Edasi hakkaks mõtlema, et seda on juba palju kordi juhtunud ja juhtub veel. Suvel ja talvel. Veel ja lumel, staadionil ja palliplatsil.
Meenutagem täna, kui veel kestab Holmenkollenis MM, suusahiidu, kelle talent polnud ligilähedanegi Svani, Daehlie, Elofssoni või Northugi omaga, aga kes lihvis oma klassikasammu maailma ökonoomseimaks ja töötas end kahekordseks olümpiavõitjaks ning maailmameistriks.
Alustame spekulatsiooniga
Julgen väita, et poleks palavik ega põlvevalu Veerpalu karjääri enne finišiliini äkki ja julmalt lõpetanud, olnuks ta teisipäeval taas medalikonkurentsis. Alused nii väita on:
1. Veerpalu baasvormi näidanud viies koht Otepää MK-etapil.
2. Jõuvahekord MMil 14. koha saanud Jaak Maega.
3. Ülejäänud eestlaste tippvorm MMil ehk Alaveri täppistöö.
4. Eestlaste järjekordne õnnestumine suuskade määrimisel.
5. Puudusid mehed teiselt planeedilt, rida ässasid puudus või läks millegagi alt.
6. Holmenkolleni Veerpalule sobiv raske rada.
Ujumistrenn oli sissejuhatus
Rääma koolipoisi Veerpalu sportimine algas ujujana Eve Leppiku juures ja sinna tõi Andruse mitmekülgselt sportlik, aga ennekõike suusatajast ema Aino.
“Minu juures ujus Veerpalu neljandast seitsmenda klassini. Oli laagrites kõva jooksumees, kogus ujumisest vastupidavust,” meenutab Eve Leppik. “Aga teadsime, et ta läheb suusatamisse üle. Ja aasta käiski ta ujumise kõrvalt Johannes Toimi suusatrennis, enne kui Otepääle TSIKi suundus.”
Esimene nimi Stockholmi karikal
1991. aastast antakse välja Stockholmis elavate endiste pärnulaste rändauhinda Pärnumaa parimale noorsportlasele ja esimene nimi sel eksklusiivsel tinakannul on Andrus Veerpalu. Mille eest? 1990/1991 hooajal oli Andrus Eesti 15 kilomeetri klassikastiili juunioride meister ja 30 kilomeetri klassikasõidu hõbe, võitis Norras juunioride FISi võistluse 15 kilomeetri klassikas ja oli Soomes 10 kilomeetri vabastiilis teine. Ainult, kui mõelda Veerpalu hilisemaid saavutusi.
Olid teist masti ajad
Veerpalu esimene olümpia oli 1992. aastal Albertville’is, esimene MM 1993 Falunis. Need olid ajad, kui Eesti suusatamise praegusest kuulsusest võis vaid und näha ja toetussummasid tuli kroonhaaval kerjata. Veenda, rääkida, saada 3000 krooni ja öelda, et abiks ikka …
Käis peatreener Mati Alaver koos sportlastega siis sponsoreid mööda. Pärnumaalt said Andrus Veerpalu sponsoriteks Tootsi ja Savi ja au neile, sest nad jäid sportlasega lõpuni kokku. Kolmas hea toetaja oli Gustaf, mis praegu pälvib tänu Veerpalu mantlipärija Kein Einaste aitajana.
Üks andetutest …
Albertville’i olümpia 10 kilomeetri klassikas oli Veerpalu 21., teates sõitsid Eesti mehed välja 10. koha ja see kõik loeti kodumaal kordaminekuks. Lillehammeri 50 kilomeetrit klassikat andis 26. koha, 10 kilomeetrit klassikat 36. platsi. Polnud nagu väga hullu, aga lootused olid mõistagi suuremad ja pettunud Veerpalu ja Jaak Mae põgenesid ajakirjanike eest üle raudaedade. Esimest ja viimast korda. Aga said kriitikatuld.
Päris untsu läks 1995. aasta MM Kanadas Thunder Bays. Elmo Kassin üllatas seal vabatehnika lühimaal viienda kohaga, Veerpalu lõpetas 30 kilomeetri klassikasõidu 30ndana. Praegugi töötav kolleeg kirjutas ühes suures lehes, et nii andetute sportlaste peale nagu Veerpalu ja Mae aastas ligi miljoni krooni kulutamine on selge kuritegu. See lause on rõhkude ja komadeni täpselt peas treener Alaveril ja ta ei jätnud seda, omal kuratlikult sadistlik irve näol, pressikonverentsil kunagi juba ukselt tsiteerimata, kui Veerpalu või Mae medali teenisid.
Läbimurre tuli Naganos
Tuksi läks Veerpalul ka 1997. aasta MM Norras Trondheimis, kus ta individuaaldistantsidel 30 parema sekka ei saanud. Aga 1998. aastal Nagano olümpial tuli üllatus, mis oli läbimurre. Sel vesisel päeval – vihm ülalt, labajalga ületav sulp alt – oli Mae 10 kilomeetri klassikadistantsil kuues ja Veerpalu kaheksas. Paljud suured ja rikkad suusatiimid panid määrimisega puusse, eestlased oma kolme-nelja määrijaga kümnesse. “Pole paha,” alustas Alaver lööklausega.
Midagi nii ilusat …
Kuidagi ei lähe meelest 1999. aasta Ramsau MM ja Veerpalu esimene suur medal. Andrus startis ühena esimestest, sai ilmastikueelise, aga oli ka ise võimas. Unustamatu, kui kauni sammuga tuli ta seal metsa vahel distantsi lõpuosas konkurentide kangutamise taustal! Tuli ära, hõbe! Eesti suusatamine sai MM-medali! Ja veel kuninglikus maratonis! Olen kuulnud õige mitmelt, et see oli Andruse ilusaim etendus ja TV kaamerameeste meistritöö. Rääkimata sellest, et see oli õige suusatamine, mitte praegune ühisstardist loksumine või sprindirajal tõuklemine.
Rullsuuskadel läbi Rüütli
Esimese MM-medali järel paluti Veerpalu vanasse kodulinna. Lipsuga meestelt käepigistused saanud, tõmbas ta suusariided ülle ja sõitis rullsuuskadel läbi Rüütli uulitsa pangaesisele platsile. Saatjaiks noored suusatajad Kein Einaste ja Kardo Kõresaar.
Üks neist sõitis nende ridade kirjutamise ajal Oslo MMi paarissprinti, teine mängib Itaalias võrkpalli.
Pangaplatsil andis Veerpalu oma pildiga postkaardile vähemalt 500 autogrammi.
Ja kuulis (nagu mõni aeg hiljem rulluisusõidul Vallikääruski) enda kohta, et “nii väike, nii peenike”. Tõsi ta on, suusarajal ja eriti telerist paistis Andrus ju vägilane.
Oma või võõras?
Veerpalu läks teismelisena Otepääle TSIKi suusafiliaali ja jäi Otepääle elama, aga klubiks on tal jäänud Jõulu. Mees andis sõna, et nii karjääri lõpuni jääb.
Alatine küsimus Pärnumaa parima sportlase valimisel on olnud, kas Veerpalu on oma või võõras. Aastast 1994, kui valima hakati, kuulub tiitel talle.
Andrus on, kui vähegi võimalik, tulnud Pärnumaale autasusid vastu võtma. Sellega on pahandustki tekkinud, sest “ei” ütlemise oskusega on Veerpalul olnud raskusi ja korra jäi ta maavanem Toomas Kivimägi vastuvõtu gripibatsille sisse hingates haigeks ning seadis hooaja teise poole ohtu. Kas Alaver Andrusele pahasti ütles, ei tea, aga Pärnumaa poole sajatas ta küll.
Suurte võitude rida, kolm ette tõstetud
Tuli 2001 Lahti MM ja 30 kilomeetri klassikakuld, 2002 ja Salt Lake City olümpia 15 kilomeetri klassika esikoht ning 50 kilomeetri hõbe. Esimene võit Holmenkolleni 50 kilomeetri maratonis ja traditsiooniline vestlus Norra kuningaga.
Kõik ülikõvad saavutused, aga Ramsau hõbeda kõrvale tahaks tõsta kaks Veerpalu medalit. Üks on labaluumurru ja hullumeelse paaristõukeharjutamise tulemusena võidetud 2006. aasta Torino olümpia 15 kilomeetri klassikakuld.
Teine on 2009. aasta Libereci MM-võistluste 15 kilomeetri klassika esikoht. Ausalt, ma küll usun Veerpalusse, aga selle võistluse eel poleks ma tema peale sentigi pannud. Müstiline mees. Hull vend, nagu ütles hooldemees Urmas Välbe.
See mees jääb mõistatuseks
See, et kokku sattusid nii visad mehed nagu Veerpalu ja Mae ning treener Alaver, on lotovõit. Et nende vahel aastakümneid (vähemalt väliselt pilvitu) usaldus ja koostöö püsis ning meeste tervis suured koormused medaliteni kestis, on bingo. Kassin, Olle, Rehemaa, Kokk … Kõigil, kes ju ka tublid, pole nii läinud, midagi on puudu jäänud.
Tahaks väga teada, kas Veerpalu ja Mae on nende aastate jooksul kusagilt Alaveri teadmata üle nurga lasknud või varjanud, et eelmisel päeval sai õllega veidi liialdatud? Või kas vastab tõele hoopis legend, et Alaver andis meestele teadvalt viis protsenti vajalikust väiksemad ülesanded, teades, et Veerpalu ja Mae teevad nagunii viis prossa rohkem?
Andruse sisse näeb vist vaid ta naine Angela. Võib-olla talle on arusaadav, kuidas see sõnaahtraks jäänudki, kodu kindlusena hoidev ja harva naeratav ning vist mitte kunagi naerev mees saadi koos Maega mängima reklaamklippi, kus ülinoortepäraselt riietatud suusataadid vabal ajal lumelauaga tšillima lähevad?