Pildid: Emakeelenädal viis Raeküla kooli lapsed ajas tagasi

Juba pikka aega on Pärnu linna koolide lapsed tähistanud emakeelepäeva. Sellel päeval võisteldakse ilusas käekirjas, kirjutatakse muistendeid ja muidu põnevaid jutukesi. Nii on Raeküla kooliski eesti keele kaunist kõla ikka au sees hoitud.

Sel aastal otsustati peale kirjutamise pisut ajas rännata. Kui tavaliselt kiputakse ikka tulevikku, siis Raeküla lapsed läksid minevikku.

Pärnu linn on nii põnev õpikeskkond, et ajarännakut polnud sugugi võimatu ette võtta. Killuke sellest, mida emakeelenädalal otsima mindi, ootas meid Jannseni tänaval. Nädala jooksul said retkel osaleda kõik Raeküla kooli algklassilapsed.

Koidula muuseum oligi see paik, kus sündmused aset leidsid. Nimelt toimus seal koolitund, mis digiajastu lapsele oli lausa ennenägematu, kuid ometi oli selles midagi tuttavlikku tänapäevastki.

Juba uksel ootas lapsi koolipapa Jannsen, kes lahkesti, kuid konkreetselt ja rangelt tutvustas lastele vana aja koolipäeva. Koolimaja ja klassituba olid iseäralikult madalad ja väikesed. Kummaline oli seegi, et õpetaja oma kodus kooli pidas. Lauadki polnud sellised kui nüüdisajal ja õige arusaamatud tundusid algul uudsed kirjavahendid ja arvelaud klassitoa ees.

Lapsed kuulasid, kuidas tuli koolis käituda. Kui arusaamist väheks jäi, olid karistusedki sõnakuulmatuile. Koolipapa rõhutas, et kuulamine on alati kõige alus: kui sa ei kuula, oled ise hädas. Üht asja mitu korda ei räägitud. Kui lugemistund, laulutund ja kirjutamine veel kuidagi edenesid, siis matemaatika oli lausa iseäralik, sest ainult numbrid tundusid tuttavad. Ülesandedki rääkisid mõisnikest ja viljast ja puuhalgudest ja meenutasid lastele pigem muinasjutte. Ent lõpuks said tänapäeva lapsed aimu puudadest, arssinatest, süldadest, küünardest ja naeltestki. Kole keeruline tundus see vanaaegne elu.

Samuti nägid lapsed papa Jannseni töötuba, uurisid Perno Postimehe esimesi numbreid. Vaatasid pilte tema luuletajast tütrest Lydiast. Omamoodi riistapuud paistsid aga Jannsenite pere söögitoa toidulaualt. Lähemal uurimisel said lapsed koolipapalt teada, et vajalikud asjad oli soolatükeldaja, kärbsepüünis ja petrooleumlamp.

Sajandihõngulise koolipäeva lõppedes asutati end kodu poole, meel veidratest elamustest tulvil. Kui vana koolimaja uks meie selja taga kinni klõpsatas, tundsid lapsed taas end kui kalad vees. Olime tagasi omas ajas.

Tagasi üles