Graatsiline perssjalg

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Veebruar ja märts on kuud, kui Eesti pinda ja vett puudutavad esimesed julged sulelised, kes vahepeal on veetnud aega Aafrikas, Aasias või Lõuna-Euroopas. Siinsed ilmad on heitlikud ja toitu ei ole paljudele liikidele just üleliia, kuid miski sunnib neid sellegipoolest siia tulema. Tõenäoliselt teavad linnud põhimõtet “kes ees, see mees” ehk eduka pesitsemise aluseks on küllaldane toiduvaru ja hea pesapaik, mis tuleb võimalikult vara hõivata ja mida vajadusel peab kaitsma.

Leevendust toob aprill, mil taevaluugid avanevad justkui hooga. Linde on kõikjal – nii mullakamaral kui veepeeglil. Mind tõmbab sel ajal justkui vägisi lahesoppide ja järvede kallastele, et silmata perssjalga.

Perssjalaks on kaunist tuttpütti kutsutud ikka seetõttu, et võrreldes ülejäänud lindudega asetsevad tuttpüti jalad rohkem keha tagaosas. Tänu jalgadele on pütid väga head ujujad ja sukeldujad, seevastu maismaal on nad väga kohmakad. Toitu hangivad need linnud peamiselt sukeldudes. Tuttpütt ei pea lugu taimsest ja jahib kalu, vähem koorikloomi ja pisikesi konni. Aeg-ajalt napsavad pütid veepinnaltki mõne putuka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles