Oma riigi pidamine ei ole odav. Riigi loomine selle majandamise kõrval tundub olevat väiksem osa murest. Riiki tuleb kaitsta võimaliku välisvaenlase eest, sisemaal peab pätt tundma kuklas politsei hingust, mitte saama hoida mõnda omavalitsust hirmu all. Selleks kõigeks on vaja raha, oskajaid korrakaitsjaid, sest maksumaksja arvates on loomulik, et riik oma kodanikest hoolib.
Pruugib valitsusel vaid tühje taskuvoodreid näidata, kui riik hakkab kannatama. Väikese riigi kohta on Eestil muljetavaldav rannajoon ja territoriaalvesi. Mereväelaste puudusel mehitamata sõjalaev tundub võimatu olukorrana, kuid tegelikkuses ongi nii. Välismaise turvafirma paremad pakkumised meelitavad Eesti mereväelasi maailmameredele piraadijahile. Ühelt poolt on see tunnustus meeste väljaõppele ja võimekusele, teisalt …
Ida ja Põhja politseiprefektuur võtaksid sobivusel kohe tööle vastavalt 20 ja 13 korrakaitsepolitseinikku. Korrakaitsest lahkutakse eraturvafirmadesse, sest arved tahavad maksmist, lapsed kasvatamist ja pere ülalpidamist. Vastavad ministeeriumid ütlevad, et raha pole. Pea jaanalinnu kombel veel sügavalt liivas. Probleemidega ei saa tegelda, sest raha ju ei ole. Prefektide-peadirektorite kurtmine ei aita.
Huvitav, milline oleks väljapääs vastsete valitsusliikmete siseminister Ken-Marti Vaheri ja kaitseminister Mart Laari arvates?
Või hakkame tasapisi jõudma sinnamaale, kus riik ütleb, et kodaniku turvalisus on tema enda asi? Omakaitse loomise kogemused pärinevad segastest aegadest, aga mis oleks sellisel juhul Eesti sõnum väljapoole, oma liitlastele ja partnerriikidele?
Majanduslikult rasketel aastatel nõustus rahvas riigi heaks rihma pingutama. Nüüd ootavad inimesed, et riik täidaks oma kohust.