Pärnakas Urvi Grossfeldt soovib end viia nelja kuuga heasse jooksuvormi ja osaleda sügisel Jüri Jaansoni Kahe silla jooksul.
Urvi Grossfeldt kutsub jooksueksperimendile
23. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naine soovib endale tõestada, et sportliku eluviisiga võib alustada hiljemgi kui esimeses nooruses, ühtlasi vähendada kehakaalu ja parandada füüsilist vastupidavust.
Grossfeldt töötab klienditeenindajana, eelmisel sügisel andis ta välja lasteraamatu “Mai tänava hiired”. Kuigi tööl palju aega istuda pole, tunnistab ta, et liikumist jääb siiski päevakavas väheks.
“Ilmselt pole ma ainus naine selliste probleemidega ja võib-olla õnnestub mul innustada veel kedagi, kes üksi hakkama ei saaks,” avaldas Grossfeldt lootust. “Koos on lihtsam motivatsiooni leida.”
Et alustatu lõpuni viia ja eneseületamist-hakkamasaamist millegagi mõõta, seadis Grossfeldt konkreetse eesmärgi: läbida 4. septembril Kahe silla jooksu üheksa kilomeetri pikkune distants.
Jooksmine on hulludele?
Grossfeldt tunnistas, et ta on lapsest saadik olnud väga ebasportlik tüdruk, kes trennides ei käinud ja kehalise kasvatuse tundides viilis, kuidas sai. Lühikest aega käis ta iluvõimlemise treeningutel, mis tundusid ebahuvitavad.
“Mida aasta edasi, seda vähem tahtsin spordiüritustest osa võtta, sest laisklemise tagajärjel olin teistest aeglasem ja kohmakam,” meenutas naine koolipõlve. “10. klassis tekkis oht, et pean tegema eksameid, millest nelja-viielise õpilasena olin varem pääsenud. Üks neist oleks olnud kehaline kasvatus! Suures hirmus läbikukkumise ees hakkasin hommikuti jooksmas käima.”
Algus oli tookord üliraske: esimesel korral suutis neiu joosta veerand staadioniringi, siis läks silme eest mustaks. Tasapisi tulemused paranesid, lõpuks lippas ta juba kaks ringi, kuigi mitte eriti kergejalgselt. Lõpuks selgus, et ta pääseb eksamitest.
“Hurraa! Sinnapaika jooksmine jäigi,” tõdes Grossfeldt. “Kuna mul ei olnud figuuri- ega kaaluprobleeme, ei pidanud ma vajalikuks selle jamaga rohkem tegelda ja vaatasin edaspidi varahommikul tervisejooksu tegevaid inimesi kui hullumeelseid.”
Sügiseks vormi
Aastatega kippus naisel tasapisi kehakaal tõusma ja tervisejooksjate segaseks pidamine asendus imetlusega. Vahel püüdis ta kindlameelsuse hoos isegi hommikuti joosta, aga tööle jõudes oli väsimus nii suur, et ei jaksanud töödki teha.
”Imetlus autoaknast mööda vilksavate hommikuste jooksjate suhtes aina kasvas, kuni mu poeg ütles, et murdepunktist üle saades hakkab jooksmine meeldima ja lõpuks võib isegi sõltuvus tekkida,” rääkis Grossfeldt treeningumõtete tekkimisest. “Kui joosta ei saa, tunned ennast halvasti? Tahtsin ka sellist sõltuvust, mis on igal juhul parem minu praegusest sõltuvusest õhtuti teleka ees diivanil vedelda.”
Aprillipäikese säras ja optimismis tundub kõik taas võimalik ja nõnda otsustas Grossfeldt ennast kätte võtta.
Jooksmine tundus kõige odavam ja lihtsam treeninguvorm, sest selleks ei pea minema võimlasse ega ostma erivarustust, kõige raskem on botased jalga panna ja toast välja astuda.
Praegu on naine Jaansoni rajal treenimas käinud viis korda, korraga jaksab ta joosta umbes 400 meetrit ja siis on kõnevõimegi kadunud.
”Ei ole veel tore hakanud,” tunnistas Grossfeldt. “Väga-väga raske on, võhma ei jätku. Tõenäoliselt pean kaasama eratreeneri, sest olgem ausad: ma ei tea jooksust suurt midagi. Alati jääb võimalus, et kukun läbi, aga eesmärk on olemas ja loodetavasti ühineb minu eksperimendiga veel inimesi. Koos on kergem.”
Grossfeldtile saab kaasa elada tema vastavasisulise blogi http://urvigrossfeldt.blogspot.com/ jne vahendusel ja kord kuus Pärnu Postimehe lehekülgedel.