Võib-olla on õnn saabunud ametnike õuele: nad saavad haldusreformi tuules hüvitisi raske töö eest. Kõik põhjendused, miks maksta vallaametnikele kena sent, kõlbavad avalikkusele, sest see ei saa sinna midagi parata. Kirutakse ja pahandatakse, kurdetakse ebaõiglust ajakirjanikele, aga mis ametnikel sellest.
Pärnumaa omavalitsuste ametnikuhordist erineb vaid Surju eksvallavanem Jaanus Männik, kes isikliku avaldusega palus endale vähem maksta. Ju hakkas pisut piinlik. Teisalt võis Männik sellist žesti lubada, sest on juba auväärne riigikogu pensionär.
Pole vähimatki kahtlust, et ametnike rahasadu riivab tugevasti avalikkuse õiglustunnet. Ent seejuures võtab mõni ametnik lausa kõnetoolist kurta, et pensionini jääb veel üks aasta, aga tulusat ametikohta enam ei ole. Võime öelda, et ametnikel pole ei au- ega häbitunnet, aga kätt südamele pannes, kui endal avaneks selline võimalus kuldsest köiest niite harutada, kes jätaks selle kasutamata.
Paraku on Eesti riik liialt ametnike poole kaldu. See kalle suureneb haldusreformiga veel ja tõeks osutub Männiku ettekuulutus, et kulude kokkuhoid on ja jääb selles protsessis udujutuks. Mis kulude kokkuhoiust saabki juttu olla, kui ühinemistoetust kasutatakse ametnikele mõnusa rahavöö loomiseks ja uutele valitsejatele antakse kamaluga palgaraha juurde.
Pole vähimatki kahtlust, et ametnike rahasadu riivab tugevasti avalikkuse õiglustunnet.
Põhjendus, et kui Pärnu on muutunud märksa suuremaks omavalitsuseks, tuleb uuele poliitilisele linnavalitsusele kohe rohkem maksta, ei päde. Õigem olnuks, kui uuel luual oleks lastud aasta aega pühkida ja ühinemislepingus seatud sihte saavutada. Alles pärast esimest vahekokkuvõtet olnuks põhjust palka tõsta või tõstmata jätta.
Paraku pole selline käik võimalik, sest volikogus istuvad võimuliidu volinikud ja hammustada toitvat kätt oleks järelemõtlematu tegu. Seda enam, et uute inimestega mehitamist ootavad mitmesugused nõukogud.