/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Eduka vooditekstiilide tootja AS Wendre otsus asutada uus kultuuripreemia on Pärnus märgilise tähendusega sündmus. Mõistagi on inimeste panust kuurortlinna kultuuriellu rahas võimatu mõõta, kuid ikkagi on preemia laureaat olla meeldiv, isegi nominentide nimekirja jõudmine on märk märkamisest ja tunnustamisest.
Wendre initsiatiiv peaks meeldivalt kehutama ülejäänud edukaid firmasid, millel oleks võimalusi ja motivatsiooni loomepreemiate nimistut pikendada. Pole ju rahasumma, mis välja käiakse, enneolematult toekas: Wendre preemia suurus on 500 eurot. Kuid olgu või preemiaks seitse patja ja neli tekki, oleks algatus ikka tänu väärt.
Auhindadest ei saa kunagi küllalt, pigem võivad need isegi välja andmata jääda. Pärnu kultuuri aastapreemial jäi hiljuti aasta vahele ja oleks rahumeeles jäänud teinegi, kui niisugune otsus poleks keskmist sorti meediasündmuseks kasvanud.
Preemiate teine omadus on see, et nad kipuvad vägisi elutööauhinnaks, kui vaadata suure osa preemiate reglementi. Pärnu Postimehel pole midagi elutööpreemiate vastu, sest need tunnustavad inimese aastakümnete pikkust tegevust kultuuripõllul. Samal ajal vajame hädasti preemiaid, millega turgutada noori talente, kelle areng võib toppama jääda rahanappuse tõttu.
Paraku on selles plaanis reaalsus see, et noored ja arenguvõimelised kultuuritegelased kipuvad Pärnu tolmu hoopis jalgelt pühkima. Meenutagem litograafia- või kontrakultuurikeskust. Igaüks ei jaksa oodata, kuni ta elutöö saab tehtud, et siis linnavalitsus ja -rahvas talle medali annaksid. Vastuvoolu ujumine ja peaga vastu müüri peksmine pakub pinget mõne aja, hiljem muutub väsitavaks ja tüütuks. Seda olukorda võivadki veidi parandada pigem missioonitundelised ettevõtted kui linnavalitsuse kultuuriosakond.