/nginx/o/2018/02/05/7547037t1h0e75.jpg)
/nginx/o/2017/12/20/7424461t1h1ed2.jpg)
Linnakodanik Sirje alustab oma meelsuse avaldust Pärnu Postimehes uue hoone rajamise vastu Tallinna maantee ja Jannseni tänava ristile lausega "Meie elamute juures valitseb parkimisprobleem: elanikel on autod, aga parkimiskohti ei jagu". Kui eelnevast lausest ja sellele järgnenud artiklist lugesin õigesti välja, siis suurenenud parkimisvajaduse tõttu ei tohiks Jannseni tänava ja Tallinna maantee piirkonnas paraneda teenuste kättesaadavus ega visuaalne väljanägemine.
Minu meelest annab Sirje kirjutis suurepärase ülevaate sellest, kui autostunud on meie kuurort ja mõtlemine. Suure tõenäosusega nõustuvad paljud – ehk ka Sirje – minuga, et tänapäeva noored kipuvad olema laisad ja ülekaalulised. Ja autoga sõidetakse õhtul treeningsaaligi, mille pileti eest on suurt raha makstud.
Kui mõelda veidi laiemalt, võiksime hoopis lapsed hommikul jala kooliteele saata ja õhtul ise teha pikema jalutuskäigu, et saada täis arstide soovitatud päevane sammude arv, et tugevdada tervist, selmet piitsutada end spordisaalis ja selle eest maksta.
Me tajume autostumist oma argitoimetuste kõrval ja kirjutame sellest, et autod võtavad üha enam kvaliteetset elukeskkonda enda alla, aga pidurdamise asemel aitame sellele kaasa. Nõuame väiksemat kaubakeskust oma linnaosas – vähemate teenuste ja valikuga – ja suuremat asfaltplatsi autodele.
Kas ei peaks olema vastupidi? Pigem tuleks olla vastu keskustele, mis asuvad linna servas, keset suurt platsi ja on väliselt ilmetud plekk-kastid, kuhu pääsemiseks on tarvis autot, mille sisse tuleb tankida loodusressurssi ja raha, et saastada elukeskkonda.
Kuna kodanikud Sirje ja Astrid pakkusid eri lahendusi välja arhitektidele ja arendajale, proovin samuti kirja panna mõne idee, kuidas lahendada parkimisprobleeme.
Esimene variant: lihtsaim ja raha kokkuhoidvaim soovitus probleemist vabaneda oleks oma auto maha müüa ja keskenduda alternatiivsetele liikumisviisidele. Peale kõige muu annaksite head eeskuju neile, kel sama probleem. Kindlasti võib see tulla esmalt šokina, aga kinnitan, et Pärnus on võimalik isikliku autota ellu jääda (vajadusel võin korraldada kursuseid).
Keskuse vastaseid tekste lugedes tekib küsimus: milleks üldse Jannseni tänava elanikele tarvis autot, kui nende jutu järgi tundub suur osa Pärnu teenusepakkujatest asuvat Jannseni ja Tallinna maantee ristis? Haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid pakkuvad asutused, vabakool, noortekeskus, täiskasvanute gümnaasium, apteek, Jana Tringi erakool, tervisekeskuse arstid, ärimaja, kus tegutseb 16 firmat. Eluks vajalikud teenused on justkui käe-jala juures ja olulised toimetused on saab teha kodunt viieminutise jalutuskäigu raadiuses.
Autost ja enda parkimiskohast loobumine oleks samuti märkimisväärne heategu kaugema nurga inimeste suhtes, kellele mõlemad oma artiklites viitavad. Väidetavalt on nüüd valdade liitmise järel sunnitud kaugemad elanikud Pärnus asju ajama autoga ja sellega seoses sunnitud just Tallinna maantee Rimis sisseoste tegema. Arvan, et esitaksin selle ohverduse kindlasti aasta teo konkursile ja ilmselt vääriks see esikohta nii mõnegi silmis.
Teine variant: kui auto on mõnele tõesti hädavajalik ja muud transpordiviisid võõraks jäänud, oleks järgmine lahendus piirata oma ühistu maa-alale juurdepääsu. Võin välja pakkuda eri lahendusi tõkkepuudest kuni lahtiklapitavate postideni, mis takistavad konkreetsele kohale parkimist. Osa neist on isegi sellised, et ei pea autost lahkuma, piisab nupule vajutamisest.
Kokkuvõttes tuleks meie linnas pöörata parkimiskohtade asemel tähelepanu liiklusohutusele jalakäija ja ratturi vaatenurgast, mitte piirata Rimi soovi ehitada uus ja korralik arendus piirkonda, kus seda oleks vaja.
Suuremates linnades on toidupoel kaupluse ees heal juhul kolm kohta ja saadakse hakkama, kuna on mõeldud jalakäijatele ja jalgratturitele ja loodud neile vajalik taristu: ohutud kõnniteed, valgustid, rattateed ja -parklad. Kas teadsite, et üks auto võtab enda alla vähemalt kuue ratta parkimisruumi?
Mul puudub igasugune seos Rimiga, aga nende artiklite valguses tekkis tahtmine kaubaketti hoopis kiita Pärnus tehtu eest. Kui Astrid oma artiklis võrdles Rimi käoga, kes muneb oma munad (parkimiskohad) võõrasse pessa, siis leian, et see on õigustatud. Martensi Rimi kõrval on parkla harvadel päevadel täis pargitud – milleks tekitada juurde väärtusetu asfaltplats, millest linnale pole mingit kasu? Ei toimu seal ettevõtlust, ei käi inimesed.
Ülejäänud (suur)linnad otsivad, kuidas vähendada parkimiskohti, et linnast saaks uuesti väärtuslik elukeskkond inimestele, mitte autodele. Miks meie proovime ujuda vastuvoolu ja autostuda?