Lauri Luik: Haridus vajab rohkem sisu ja vähem loosungeid

Lauri Luik.

FOTO: PP

Haridus on valitsuskoalitsiooni eelseisvate aastate üks prioriteete. Meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti, mille saavutamise üks alustalasid on kvaliteetne haridus.

Kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks peab olema kvaliteedi tõus. Kahjuks on viimaste valimiste eelsest kampaaniaperioodist hoopis enam kõlama jäänud loosung “Tasuta haridus!”. Hoopis vähem on tähelepanu saanud Eesti kõrgharidussüsteemi sisuline parendamine.

Kvaliteetset haridust saame aga pakkuda vaid siis, kui meil on olemas inimesed (nii üliõpilased kui õppejõud) ja vajalik kompetents ning nüüdisaegne taristu. Seda saab ühtemoodi hästi arendada, olenemata sellest, kas arenduseks kuluv raha tuleb avalikust või erasektorist.

Kohustus riigi ees

Kuigi Eestis on võimalus saada tasuta kõrgharidus kõigil võimekatel noortel, ei kiirustaks ma igaühele maksumaksja kulul haridust pakkuma. Leian, et osa rahast tasuks hoopis suunata maailmatasemel ülikoolidesse pääsenud Eesti üliõpilastele stipendiumideks. See oleks tunduvalt kindlam investeering.

Laiemas ja ideaalses plaanis võiks iga üliõpilane ühe semestri mõnes välisülikoolis õppida. Omaette küsimus on, kuidas tagada, et sellel moel maksumaksja raha toel saadud haridus Eestile kaduma ei lähe.

Vaadates summasid, mida viimastel aastatel on investeeritud haridustaristu arendamisse, saab rahule jääda, kuigi raha on kindlasti vaja ka järgmisest ELi finantsperspektiivist. Ilmekas näide on Tallinna tehnikaülikooli uus hoonekompleks, mis lausa kutsub õppima. Küll näen võimalust maailmatasemel õppejõude ja teadlasi Eesti tudengite õpetamisse senisest paremini kaasata.

Kõrgkoolide liigne arvukus väikese Eesti kohta on probleem. Isegi sellisel juhul, kui välisüliõpilaste osa Eestis märkimisväärselt suureneks. Oluline on korrastada kõrgharidusmaastik, et tagada kvaliteetset õpet pakkuvad õppeasutused.

Kõrgharidust andvate õppeasutuste arvu vähenemine poole võrra annaks juba üsna suure efekti. Ideaalis peaks haridusvõrk kujunema selliseks, et ükskõik millisesse kõrgkooli inimene läheb, on tal kindlus, et saab tunnustatud õppekava alusel heal tasemel hariduse.

Hariduses võivad kehtida teatavad erisused, kuid üldiselt peaksime jõudma sinnani, et avalik-õiguslikke ja erakõrgkoole koheldaks võrdsetel alustel. Näiteks riiklikule koolitustellimusele kandideerimine. Pean oluliseks, et riigi tellimus säiliks riigile strateegiliselt tähtsates valdkondades. Samal ajal jagan muret nendega, kes räägivad, et maksumaksja raha eest hariduse saanu rändab Eestist välja parematele jahimaadele.

Kindlasti ei poolda ma sunnismaisust, kuid pean loomulikuks, et kui riik maksumaksja rahaga tudengi õppimise eest tasub, ootab ta midagi tagasi. Riigi kinnimakstud haridus kohustab teatava aja kodumaal töötama. Kui soovid minna Soome või Austraaliasse, lase käia, kuid haridusele kulunud raha tuleb maksumaksjale sellisel juhul tagasi maksta.

Abistada vaid abivajajaid

Nii mõnigi ettevõtja on tõdenud, et suur probleem on leida Eestist kvalifitseeritud spetsialiste, mistõttu vastava eriala inimesi kaasatakse mujalt maailmast. Nii palkas Tallinna tehnopolis tegutsev ettevõte endale töötajad Singapurist, lubades neile kuupalgaks umbes 10 000 eurot. Mõtlemise koht.

Kuigi hea spetsialisti koolitamine võtab mitu aastat, oleks ettevõttepoolsete sihtstipendiumide senisest aktiivsem rakendamine üks viise, kuidas endale sobiva spetsialisti koolitamist rahastada, ja selleks polegi maksumaksja rahakotti tarvis. Maksuvabade haridusfondide loomine oleks samuti suureks toeks erakapitali kaasamisel kõrgharidusse.

Tudengite sotsiaalmajanduslik olukord on omaette valdkond, mis vajab sisulist reformi. Seetõttu soovime koalitsioonileppes kavandatud vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi käivitamist aastast 2015. Abistada tuleb ainult neid, kellel reaalselt abi tarvis. Üliõpilase staatusega ei pea automaatselt kaasnema maksumaksja rahaga ülalpeetava staatus.

Ülikooliharidusele praktilise väljundi tagamine on üks ülesandeid, millega tuleb põhjalikult tegelda. Kindlasti ei tohiks õppur piirduda bakalaureusega. Insenerierialadel ei omanda kolme aastaga peale alusainete suurt midagi.

Kui soovime häid spetsialiste, tuleb senisest rohkem panustada magistri- ja doktoriõppesse. Plaanime luua magistrantidele avaramad väljavaated panna kokku isikupärane õpingukava ülikoolide parimaist kursusist. Koalitsioonileppes oleme sätestanud, et doktorandid hakkavad nooremteadurina saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist.

Tähtsal kohal on muu hulgas praktikakursustele reaalsete väljundite tekitamine, kuna praegu on see kohati formaalsus, võiks aga olla otsene kasu ja väärtus nii tudengile kui ettevõtjale. Teadus- ja arendustegevuse rahastamisel on koalitsioonil siht jõuda kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), sihtides samal ajal kaht kolmandikku erasektori osalust.

Hariduskulud protsendina SKTst on viimaste aastatega märgatavalt tõusnud. Kui 2006. aastal moodustasid valitsemissektori hariduskulud SKTst alla viie protsendi, siis nüüd oleme jõudnud seitsme protsendi alla, olles siin selgelt enim panustavate OECD riikide seas. Ometi on meil arenguruumi näiteks noorempedagoogi palgataseme jõudmisel keskmise palgani. Ehk on selles valguses tark üle vaadata hariduse rahastamine rida-realt ja seda efektiivselt ümber struktureerida?

Suurbritannias tehtud uuring näitas, et omandatud kõrgharidusest saadavast lisaväärtusest üle poole saab haritud inimene ise ja alla poole ühiskond, kus ta toimetab. Seega tasub noortel igal juhul õppida, sest tulevikus saadava parema palga ja parema elu näol tasub see end alati ära. Haritud rahvas toob aga parema tuleviku kogu riigile.

Tagasi üles