Endla toob lavale kultuuride kokkupõrke

Lavastaja Üllar Saaremäe suhtleb ooperi proovis kolmes keeles, paremal nimiosatäitja Anatoli Siuko. Foto: Ants Liigus

Homsest 12. juunini vältava Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali “PromFest” esimese tähtsündmusena esietendub 4. juunil kell 19 Endla teatri suures saalis Giuseppe Verdi ooper „Attila“, selle hunnide väepealiku loo lavastab Üllar Saaremäe.

Esmaspäeva õhtul jõudsid Pärnusse Kaunase muusikateatri orkester ja koor. Toimunud on mitu läbimängu ja lavastaja saab rahulolevalt tõdeda: ooper hakkab valmis saama.

“Inimene, kes varem pole kordagi ooperisse sattunud, ei pea “Attilat” kartma. Pigem vastupidi. Ka suhteliselt ooperikauge inimesena soovitan seda lugu vaatama tulla juba ainuüksi sellepärast, et puuduvad staatilised pikad stseenid. Pole vaja karta, et te ei saa millestki aru,” ei varja lavastaja. Tema sõnutsi võiks olla “Attila” esimene ehe kokkupuude ooperiga.

Ooper on itaaliakeelne ja paralleelselt tekstiga jooksevad laval subtiitrid. Ooperigurmaanidki kogevad kindlasti midagi teistsugust, kui nad seni on näinud, lisas lavastaja.

„Attila“ on “PromFesti” ja Endla viies ühine ooperiprojekt, esimest korda teevad tänavu kaasa Kaunase riikliku muusikateatri koor ja orkester. Kokku antakse „Attilaga“ juunis neli etendust Pärnus ja Tartus ning üks etendus augustis Tallinnas “Birgitta” festivalil. Edasi läheb „Attila“ Kaunase riikliku muusikateatri repertuaari.

Kas olete kunagi Pärnu teatris lavastanud?

Olen, korra. Aastal 2000 kutsus toonane teatri pealik Raivo Trass mind lavastama Victor Hugo värsstragöödiat “Hernani”. Mulle meenub praegu, et selle lavastuse esietendusele oli tulnud Vanemuise ooperilaulja Jaan Willem Sibul. Ta ütles mulle pärast etendust, et “kuule mees, sa peaksid ooperit lavastama!”. Ja nüüd ma lavastan Pärnus ooperit. 11 aastat hiljem. Müstiline!

Aga ooperit olete varem lavale seadnud?

Minu esimesed kokkupuuted muusikaga, kus on orkester ning klassikalises võtmes lauljad, olid Viljandi vanamuusika festivalidel 1990ndatel. Esimene tõsisem töö selles vallas oli Paul Claudeli poeemi põhjal valminud Arthur Honeggeri oratoorium “Jeanne d’Arc tuleriidal”, mis etendus 2007. aastal “Birgitta” festivalil Pirita kloostris. See oli minu esimene koostöö orkestri ja rahvusmeeskooriga. Minu põhiamet on olla Rakvere teatri peanäitejuht, näitleja, lavastaja, peale selle mängin seriaalides ja filmides.

Esimene ooperikatsetus oligi Viljandi vanamuusika päevadel lavale toodud Georg Friedrich Händeli “Acis ja Galatea”. Vanamuusika päevade juht Neeme Punder ongi vedanud mind kättpidi klassika juurde.

Järgmine töö oli eelmisel sügisel kahasse liikumisjuht Kati Kivitariga rahvusvahelise muusikapäeva puhul lavastatud Mozarti laulumäng “Bastien ja Bastienne”.

“Attila” on ooperimaailmas mulle esimene tõsiselt võetav katsetus.

Mis on ooperi- ja draamalavastuse kõige suurem vahe?

Ühtpidi on ooperit teha lihtsam, teiselt poolt keerulisem. Draamalavastajana vastutan kogu etenduse eest. Alates koostööst kunstnikuga kuni esinäitleja hambavaluni.

Ooperis dikteerib dirigent rütmi, lauljad tulevad proovidesse selgeks õpitud partiidega, kujundus ja valgus on kavandatud. Teisisõnu, ooper on valmisprodukt, mis tuleb lavale panna. Draamateksti puhul tuleb maailm laval luua, ooperil on see juba olemas ja seda on vaja ainult näidata.

Ooperit on keeruline lavastada põhjusel, et esiteks mul tuleb suhelda kolmes keeles. Teiseks: draamanäitlejatega räägin ühes ja samas märkide keeles, sest see on meie maailma keel.

Ooperilauljate puhul pole ma kindel, kas suudan ennast selgeks teha. Väike ebalus on. Ooperisolisti töövahend on hääl, mitte keha nagu näitlejatel.

“Attila” plakatil on võrdsete tegijatena toodud viis nime: see on võrdne viisik. Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk on kogu festivali hing ja vedaja. Valguskunstnik Margus Vaigur töötab geniaalses, oma süsteemis.

Kunstnik Madis Nurms on ooperimaailmas sügavalt sees ja valdab täielikult Endla lava, tegelaskujude sisemist ja välist plaani. Minu suurim abiline on koreograaf ja lavastaja Oleg Titov.

Missugused on teie muljed varasematest Pärnus lavastatud ooperietendustest?

Olen kõik etendused video pealt üle vaadanud. Elavas esituses pole ma neid näinud: näitleja elu on sedavõrd kiire. Isegi seda kolme vaba nädalat “Attila” lavastusprotsessis kavandasin ette aasta aega.

Leedus olime ettevalmistusmeeskonnaga nädala ja tegelesime kooriga, eelmisel nädalal Pärnus artistidega ning sel nädalal mängime kogu selle kupatuse kokku.

Kuidas ooperi lavastamise ettepanek teile tehti?

Erki Pehk saatis mulle sõnumi, et kas olen valmis üheks veriseks koostööks. Mulle hetkeks torkas pähe, et ehk võivad nad tahta mind Pärnusse “PromFesti” ooperit lavastama. Oletasin, et tegu on Giuseppe Verdi “Macbethiga”. Eeldasin seda, kuna olen “Macbethi” näitlejana mänginud ja harrastustrupiga lavastanud.

Kuulnud, et tegu on “Attilaga”, teadvustasin, et seal on üks ülikuulus duett, mille meloodia mulle küll ei meenunud, rääkimata ooperi süþeest. Aga et Youtube on kõikvõimas, oli sealt kohe võimalik vaadata sellest ooperist variante.

Mis mõtted teil tekkisid libretot lugedes?

Eks ta üks igavene primitiivne lugu ole. Tegelemegi sellega, et leida sellele loole draamakunsti võtmes põnev, tagaplaanidega mäng. Me ei lavasta seda nii, nagu see on kirjutatud: tuleb üks hunn, südametu metsloom, kes hävitab kogu kristliku maailma. Talle astub vastu naine kindla sooviga mees tappa. Ja seda ta teeb.

Draamatekst on primitiivsemast primitiivsem. Ent ooperi puhul ei ole tähtis niivõrd libreto kui muusika. Verdi muusikas on tuhandeid allhoovusi rohkem kui tekstis.

Tahan öelda, et primitiivsel süþeelgi võib olla väga haarav story, mis lubab põnevaid alltekste ja situatsioone luua.

Arhetüüpne tekst võimaldab alati tõmmata paralleele tänapäevaga.

Muidugi. See on kahe kultuuri kokkupõrge. Mis maailmas praegu toimub? Miks lasevad moslemid end keset metropole õhku? Aastatuhandete jooksul pole midagi muutunud. See on kultuuride kokkupõrge.

Ooperis on juttu kristlikust ja hunnide kultuurist. Vaadakem igapäevaseid uudiseid. Me võime vaadelda Attilat kui bin Ladenit. Lavastajana ma küll sellist paralleeli ooperis ei loo.

Kuidas läheb Rakvere teatril ja mida loete praegu oma teatri tipplavastusteks?

Eks meil lähe nagu kõigil Eesti teatritel: tõusude ja langustega. Mis seal salata, masus on rahakoti rauad kõvasti kinni tõmmatud. Oleme kaotanud väga palju riigi toetust ja ellujäämise nimel peame totaalselt pingutama inimeste töö hinnaga.

Loomingulises mõttes on see ühtpidi kasulik, teistpidi kahjulik.

Me oleme pidanud tegema rohkem samme kommertsi suunas ja kui need ebaõnnestuvad, on tagasilöök topelt valus.

Rakvere teatril on uhkeid ja menukaid uuslavastusi. Sügiseni on meil välja müüdud Martin McDonagh’ “Leenane’i kaunitar”, peaosades Ines Aru ja Ülle Lichtfeldt.

Samuti soovitan vaadata Peeter Tammearu lavastatud Shelagh Stephensoni tükki “Eksperiment õhupumbaga”.

Suvel esietendub Jaanus Rohumaa käe all “Noor-Eesti”. See kõneleb noorte hullude kirjanike sünnist, Underi, Tuglase, Gailiti, Semperi, Adsoni fanatismist ja idealismist.

Minu suurim suveprojekt pärast “Attilat” on 11. juunil toimuv teine punklaulupidu, kuhu on end registreerinud üle 2000 laulja. Seekord läheb Rakvere linn küll lõhki.



Giuseppe Verdi „Attila“

Esietendus 4. juunil Pärnu Endla teatri suures saalis.

Etendused 8. ja 10. juunil Endla suures saalis, 6. juunil Tartus Vanemuise suures majas ja 13. augustil Tallinnas Pirita kloostri varemetes.

Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Madis Nurms, koreograaf Oleg Titov, valguskunstnik Margus Vaigur.

Solistid Anatoli Siuko (Valgevene), Sandra Janušaite (Leedu), Vladislav Sulimski (Venemaa), Erik Fenton (USA), Mati Palm (Eesti). Kaasa teevad Kaunase riikliku muusikateatri koor ja orkester.