Sinilipu suunas pürgiv Valgerand puhkab poolel teel

Mitte vetelpäästjad, vaid manitsevad märgid seisavad Valgerannas veeohutuse eest. Foto: Asso Puidet

Ületurvatud, reguleeritud ja normidesse surutud maailmas on oma olemuselt metsiku ja tsiviliseeritud supluskoha vahele jääv Valgerand mõnus koht, kus argipäeva asisus ruttu ununeb.

Inimesele, kellele lainetesse sukeldumiseks ilmtingimata vaja kabiini riiete vahetamiseks, prügikasti, plastist lamamistooli ning kätt või vähemalt silma peal hoidvat turvameest, on Valgerand vastunäidustatud.

Kes aga oskab lugu pidada mereveest, mille uriinisisaldus ei tõuse õhtuks kaks korda, ja peab lugu päikesekiirtes mõnusalt soojaks küpsenud liivast, saab oma vajadused Valgerannas rahuldatud.

Loodusele lähedal

Võib ju küsida: kas piki veepiiri looklev kõrkjavall, millest siin-seal turritavad välja luitunud puunotid, ilmestab või risustab randa? Ent meri ise on selle kraami rannaliivale (tasuta) välja andnud ja oma tahte järgi paika pannud, luues nõnda naturaalsed vormid, mille ehedusega ei suuda võistelda ükski inimkäte loodud tehislik rannarajatis.

Isegi veepiiril lamav päikese käes juba kenasti pundunud ja irevil hammastega hüljes harmoneerub üldpildiga. On ju temagi osake loodusest. Mitte küll kõige paremini lõhnav osake, kuid kui jälgida, et rannalina ei jääks korjusest allatuult, ei tee laibalehk liiga.

Pealegi pakub roiskuv loomakorjus avastamisrõõmu rannas jooksvatele bioloogiahuvilistele mudilastele, kes ehk polegi varem nii lähedalt seda uhket veelooma näinud. Juba ongi keegi uudishimulik tühjade silmakoobastega surnukehale roika kõhtu susanud ja tsipakene soolikaid korjusest välja kiskunud.

Tegevust kõigile

Lagunev laip pole sugugi ainus atraktsioon, mis Valgerannas pilku püüab ja tegevust pakub. Veepiirini ulatuvast Doberani rannamajast, mis ranna metsikumaks ja tsiviliseeritumaks pooleks jagab, linna poole jäävalt rannaribalt leiab traditsioonilise kiige, selle kõrvalt kassikujulise vedrukiige ja mingi aukliku, samuti vedru otsas pendeldava toru.

Vedrutamise east välja kasvanutele antakse otse rannaliivalt rendile vesijalgratas. Sellega pool tundi lainetes summimist maksab viis eurot, tund aega kaheksa eurot.

Rannavolle austajate tarvis on veidi eemal liiva sisse rammitud kaks posti, mille vahele tõmmatud võrk. Veel rohkem võrke, rippredeleid ja köisi leiab randa piiravast metsatukast, kuhu rajatud seikluspargist kostab üle lindude kädina aeg-ajalt karjeid ja võidukat või hirmunud huilgamist. Teisel poole metsa, avara parkimisplatsi vastas, nii draiverilöögi kaugusel laiub aga golfiväljak.

Ehk tegelikult leidub Valgerannast meelepärast tegevust pea igale maitsele. Nagu sööki ja jooki, mida võib nautida Doberani rannamaja merele avatud terrassil.

“Mina pikaaegse vallaelanikuna olen rõõmus, et me oleme suutnud Valgerannas viimase kahe aasta jooksul teha suhteliselt suure arenguhüppe,” märkis Audru vallavolikogu esimees Siim Suursild.

Vetelpäästeks pole raha

Seda suuresti tänu Euroopa regionaalarengu fondi rahale, mille eest projekti “Teel sinilipurandadele” raames valmis 2010. aastal vetelpäästetorn koos kummuli keeratud paati imiteeriva kõrvalhoonega, rajati valgustatud jalgtee, paigaldati riietuskabiinid ja tualetid, tehti laste mänguväljak ja pandi püsti kiiged.

Paraku ei ole vallal nii rohkelt raha kui kõiksugustel Euroopa fondidel. “Me oleme pannud päris palju valla raha heakorda, kõik need käimlate tühjendamised ja sellised asjad, aga vetelpääste palkamiseks meil kahjuks raha ei ole,” nentis Suursild, kelle andmetel panustab vald Valgeranda suve jooksul oma 4000 eurot.

Nõnda ongi sihtotstarbeliselt päästjatele ehitatud hoones end sisse seadnud hoopis jäätise ja karastusjookide müüjad. Et hoone sihipäratust kasutamisest pahandus võiks sündida, Suursild ei usu.

“Ütleme nii, et selles projektis ei pannud keegi tähist maha, millal me sellisele tasemele jõuame,” rääkis ta, et rand on sinilipu saamise tingimuste täitmise poole alles teel. Lisades, et eks vald pea jälgima, et neile sekeldusi ei tuleks.

Mereannid minema

Läinud nädala lõpul asusid õpilasmalevlased jälgima, et Valgerand enam-vähem puhas oleks. Kolme esimese tööpäevaga korjasid nad Andropoffi villa esiselt rannaribalt mere poolt randa heidetud kraami.

“Seal, kuhu me neid kokku vedasime, on mingi neli korda viis meetrit lai ja kolm meetrit kõrge puitmaterjalist püramiid,” andis Pärnumaa õpilasmalevlaste juht Mati Sutt “reostuse” ulatusest ülevaate.

Jõudumööda liiguvad koristusbrigaadid piki randa edasi. Ainult itaallastele kuuluv Doberanist Tõstamaa poole kunagise kämpingu ette jääv rannariba jääb vahele, kuni omanikega kokkuleppele saadakse. Seda loodetavasti käesoleva nädala jooksul.

Selline mereandide korjamine on Suti sõnutsi siiski ühe korra Audru valla, riigimetsa majandamise keskuse ja Andropoffi tellitud ja kinnimakstud ettevõtmine. Edaspidi katsuvad kord nädalas või vajadusel tihemini rannaalalt üle käivad õpilasmalevlased mereääre olmeprahist puhtana hoida.

“Nädalalõpul ühe korra koristamisega koguneb umbes kümmekond kaheksaliitrist kotti prügi,” tõdes Sutt. Ehk oleks rannas prahti vähem, kui vald organiseeriks liivaalale prügikastid.

Ent sellekski ei jätku raha. “See tähendaks seda, et me peaks võtma inimese, kes käib neid kaste tühjendamas, ja see oleks rahaline lisakoormus vallale,” soovitas Suursild inimestel end niipalju kokku võtta, et viia praht promenaadi äärde suurtesse konteineritesse.

Maine-, mitte äriprojekt

Valgerannale hinnangut andes ja seal võimalikust, võimatust ning planeeritust rääkides tuleks Suursilla sõnutsi lähtuda sellest, et tegemist pole linna puhkealaga, kus turist saaks kohaliku ettevõtja juures raha kulutada ja nii omavalitsuse eelarvetki turgutada.

“Audru valla puhul on ju see maksude osa väga minimaalne, pea olematu summa, mis sealt vallakassasse tagasi tuleb,” nentis Suursild, et majutusteenust pakkuvad Doberan ja Andropoff ei suuda inimesi vallas hoida. 90 protsenti rannalistest pakib õhtul oma rannalina, kühvli ja ämbri kokku ja sõidab Pärnusse.

“See on rohkem maineprojekt, et meil selline rand on, et me seda korras hoiaksime ja et see hea välja näeks,” ütles Suursild, kelle hinnangul näeb Audru valla üks visiitkaarte, võrreldes aastatega 1990–2009, kui rannaala omasoodu lagunes ja seal midagi ei toimunud, soliidne välja.