Pajusalu klubil on kõrged sihid

Profivõrkpallur Raimo Pajusalu naudib sel nädalal veel täiel rinnal pereisa rolli, esmaspäevast algab Eesti koondise EM-finaalturniiri eelne treeninglaager. Foto: Urmas Luik

Kaheksa jutti välismaal töötatud kuu järel pikemalt kodumail olev võrkpallur Raimo Pajusalu valmistub Eesti koondise laagriks, sügisesteks EM-mängudeks ja Rennes’i klubi ambitsioonikaks hooajaks.

Noort isa Pajusalu näeb suvise Pärnu peal tihti lapsevankrit lükkamas, aga see ei tähenda, et ta spordist rahvuskoondise esmaspäevase kokkusaamiseni päris eemal oleks. Koos Itaaliast suvepuhkusele naasnud Kardo Kõresaare, koondise peatreeneri Avo Keele ja treeneri kahe pojaga tehakse mõõdukalt mingit erilist suurel kummipallipoolikul põhinevat ja posuks kutsutavat trenni ning see olevat Pajusalu sõnul päris mõnus.

Kuidas vaatate tagasi hooajale Prantsusmaa klubis Rennes Etudiantes?

Klubile oli hooaeg super. Meeskond jõudis Prantsusmaa karikavõistlustel poolfinaali ja oli meistrivõistlustel viies, mis annab järgmiseks hooajaks koha eurosarjas. Nii kõrgel pole kunagi oldud, aga sihid on veel kõrgemad – üritatakse kohta kahe parema seas ning õigust mängida Euroopa meistrite liigas.

Meeskonnal läks hästi, aga kuidas endaga rahule jäite?

Sain mängida seitse mängu hooaja alguses ja seitse lõpus, vahepeal olin seljaga hädas. Olin alguses põhikoosseisus ja korralikus vormis, aga siis tegin trennis endale liiga ja kahe-kolme aasta tagune vigastus tuli tagasi. Nüüd olen sellest jälle prii ja tunnen end hästi.

Kes olid teil klubis temporündaja rollis konkurendid?

Põhikuuikus oli mees Martinique’i saarelt, kolmas temporündaja oli Tahitilt.

Hooaja lõpupoole palgati veel lätlane Hotulevs, aga tema oli ajutine variant. Kuulda on, et sügisest tuleb Rennes’i meeskonda üks Prantsusmaa koondise kogenud keskblokeerija.

Millised on teie soovid – kas jätkate Rennesis?

Leping kehtib. Meeskond tuleb kokku ja hakkab tööle augusti alguses, mina liitun septembri keskel peale EM-turniiri.

Teil on varasemad välisklubis mängimise kogemused nii Austriast Innsbrucki Hypo Tirolist kui Belgiast Roeselare Knackist – kuidas võrdlete neid Rennes’i klubiga?

On asju, millega olen praegu väga rahul, leiab sellist, mille üle nuriseda, aga näen, et Rennes areneb pidevalt. Roeselare oli siiski nii suhtumise professionaalsuselt kui mängutasemelt tipp – jõudsime ju meistrite liigas viiendaks, kaotades veerandfinaalis kuulsale Itaalia klubile Lube Macerata seeria numbritega 0:3 ja 3:1. Innsbruckis oli taustajõude kõige vähem ja ilmselt ka tase mu kolmest klubist madalaim, aga meeskond ja trennid olid seal toredad.

Kas koduigatsus võõrsil kiusama ei kipu?

Ma mängisin ju mitu aastat Innsbruckis, siis kolm aastat Roeselares, nüüd kaks aastat Prantsusmaal, olen selle eluga harjunud. Kui kaheksa kuud järjest Eestist ära oled, siis koduigatsust tunned vaid esimestel ja viimastel võõrsil oldud nädalatel. Ega mul olegi aega seda tunda, kui lisaks igapäevastele trennidele on nädalas kaks mängu ja võõra väljaku mäng võtab koos sõitudega kolm päeva. Lühemad, kuni 400kilomeetrised otsad sõidame autodega, keskmised rongiga, Korsikal käime lennukiga.

Raskem on päevi sisustada mängijate peredel, aga õnneks elame lähestikku ja naised-lapsed saavad omavahel suhelda. Aga – muidugi on nüüd koduses Pärnus väga hea suve nautida.

Eesti koondise laagrisse kutsus peatreener teie kõrval temporündajatest Janis Sirelpuu, Ardo Kreegi, Meelis Kivisilla ja Tamar Nassari. Kas nooremad mehed kipuvad varsti juba kuklasse hingama?

Saame näha. Kivisild mullu juba sähvatas, huviga ootan, mida suudab Pärnu meeskonnas mänginud võrulane Nassar.