Ronaldi ja Evi eluteed ristusid karmis Siberis

Evi ja Ronald Rüütel on oma Pärnjõe kodu riiulist välja otsinud kolm eri keeltes raamatut, kus kirjeldatud nende katsumusi Siberis. Foto: Urmas Luik

17. juunil 1940 sõitsid Ronald Rüütel ja tema sõber Kalju Viiand ratastel Riia–Pihkva kiviteed pidi Luhamaa suunas, et oma silmaga näha Punaarmeed, mille esimese kolonniga mindi kaasa Läti piirini.

Siis väntasid poisid Suure Munamäe juurde ja ronisid koos tornivahiga Munamäe torni, kust ligikaudu kuus tundi jälgisid läbi pikksilma Eesti okupeerimist ja Nõukogude vägede Eestisse jõudmist.

Aasta hiljem ületas ešelon küüditatutega Venemaa piiri ja algas sõit Siberisse. Ronaldil tuli sinna jääda 17 aastaks. Ta oli siis 16.

Ronaldi isa Ants Rüütel oli augustis 1940 vallandatud politseiteenistusest, misjärel ta pidi leppima lihttöölise ja seejärel kindlustusinspektori tööga. Töökohast vaid paari nädala tagant kodus käinud isa arreteeriti ööl vastu 14. juunit 1941 ja viidi küüditatavate ešeloni perest eraldi. Teda ei näinud Ronald enam kunagi.

Järgmisel ööl oli Ronaldi ja ema kord. Pool päeva saadi vagunis koos olla, ent Petseri jaamas käsutati ema Alviine ootamatult vagunist välja ja viidi nelja relvastatud sõduri vahel kaugema ešeloni suunas. Nii ei saanudki Ronald oma vanematega hüvasti jätta. Ka ema ei näinud ta enam.

Oma isa saatuse kohta sai poeg ametliku kinnituse alles aasta pärast Stalini surma, ema kohta vaikiti 1991. aastani.

Isa viidi Sverdlovski oblasti Sosva surmalaagrisse, kus ta suri juba 10. septembril 1941, ja ema teise surmalaagrisse, kus ta 20. aprillil 1942 kui Naiskodukaitse juhttöötaja ja Nõukogude Liidu suur vaenlane maha lasti.

Nii astus Ronald Tomski oblastisse jõudes oma saatusele vastu üksi.

Pärast Siberist naasmist kohtus Ronald Rüütel 1959. aastal Tallinnas naisega, kes tema emaga oli samas vangilaagris olnud ja ühise teki all maganud. Ema oli pidevalt muretsenud ja palunud jumalat, et pojal ikka hästi läheks. Ema palved kandsid vilja.

Ümberringi oli hädaorg, kuid Ronald elaski enda sõnutsi Siberis suhteliselt hästi. Tal oli kodunt kaasas küllalt rõivaid, juhus viis ta jõukasse majandisse ja kõik pered, kelle juurde ta elama sattus, suhtusid temasse kui pereliikmesse. Soe toit oli laual, töögi toitis ja otsest nälga ta tundma ei pidanud. Leiba, piima ja kartulit neis peredes piisas ja kalurina töötades tõi ta omalt poolt lauale kala ja pardilihagi.

Ronaldi abikaasa Evi Rüütel (neiupõlvenimega Tirmaste) mäletab palju karmimat ja halastamatumat Siberit. Seda, mis teeb hingele valu, on tal raske meenutada tänini. Kui võõrad vene keelt rääkinud mehed tol juuniööl nõudlikult Navesti jõe kaldal kodutalu uksele koputasid, oli Evi 11aastane.

Helgeid mälestusi naisel küüditamise ajast pole. Siberis oldi olukorras, kus polnudki midagi süüa, kuid tööd tuli teha. Söödi kehva leiba, külmunud kaalikatest ja jahust keedetud putru, hapendatud maltsa, nõgeseid, karulauku.

Toit oli esimesel aastal nii kehv, et paljud alla kolmeaastased lapsed külas surid. Käima hakati alles kolme-nelja-aastaselt, sest enamik lastest põdes toitainete vaeguse tõttu rahhiiti. “Külm ja nälg, mis seal muud oli,” tõdeb Evi.

Lapsed kasvasid, kuid sõjaajal hilpe kuskilt osta polnud, polnud rahagi.

Siberi mulda jäid nii Evi isa kui ema, kummagi tervis ei pidanud lõpuni vastu. Noortele oli toeks hiljem Siberisse küüditatud ja seal perega kokku saanud vanaema.

Juhus viis kokku

Kahe noore inimese eluteed – üks oli küüditatud Siberisse Võru- ja teine Viljandimaalt – ristusid kaugel võõrsil pooljuhuslikult 58 aastat tagasi.

Ronaldi esimene naine Asta Zimmermann oli jäänud tol saatuslikul 1953. aasta suvel metsatööl langeva puu alla ja nende ühine rinnapiimal seitsmekuune laps emata. Järsk õnneliku abielu katkemine käis üle mõistuse, kuid Ronald otsustas, et elu tuleb edasi elada ja väike Laine vajab emakeelset kõnet ja emahoolt.

Nii läkski mees omale Siberi eestlaste seast uut kaasat otsima. Ühes vanade, talle viis aastat pereks olnud tuttavate külastamisega Lebotjoris jõudis ta Stolbovoje külla Tirmaste peresse.

Vanaema Liisa Männik oli kahe pojapojaga kodus, suuremad olid kõik tööl. Lühikese tutvumise järel rääkis Ronald oma õnnetusest ja soovist mitte jääda lesena leina-aastat pidama, sest juba alustatud pereelu tuli edasi elada kas või väikese tütre pärast.

Liisa Männik oli Eestis olnud taluperenaine ja üles kasvatanud suure pere tublisid lapsi. Mõistis ja lausus ühtaegu naljaga pooleks ja kaasa tundes ajaloolised sõnad: “Mu tütretütred on jõudnud meheleminekuikka, kui tulevad töölt koju, eks siis vaata, kumb meeldib.”

Hämmingust üle saades poetas Ronald, et oli vahepeal Eestisse põgenemise tõttu vangilaagris olles vahetanud Eviga paar kirja ja kuna too vanem on, siis eks ta räägi Eviga.

Mõlemad nägid üksteist esimest korda, kuid see nagu polnudki oluline, alateadlikult tunnetati, et see on saatus. Kahele sotsiaalsetest õigustest ilmajäetud ja piiratud liikumisõigustega küüditatule tundus see liit ainuõige lahendus. “Tahtsin kolhoosist ära minna ja muud võimalust ei olnud. Kolhoosi liige ei saanud kuskile. Vanemaid ei olnud, kooli minna ei saanud,” põhjendab Evi.

Kui Ronald järgmisel hommikul abielu registreerimise ettepaneku tegi, oligi Evi nõus ja koos sammuti kümme kilomeetrit Kolominskije Grivõ külasse, kus asus kohalik külanõukogu. Neile üllatuseks ei võinud Moskva korraldusel küüditatutest abiellujad oma nime muuta ja võtta ühist perenime, mida nad tohtisid teha alles hiljem passi saades ja Eestisse naastes.

Ronald oli käinud kaugel kosjas komandandi loata, kuid pahandust sellest ei tulnud. Evi kolhoosist lahkumise keerukuse tõttu tõi mees naise uude koju järele hiljem. Et jõuda 100 kilomeetri kaugusele Bundjuri, tuli neil hääletada juhuslikke sõidukeid, sest pampudega käinuks see jalgsimatk üle jõu.

Pere sajandi sõit

Rüütlite perre sündis lisaks esimesele veel kolm tütart, kes kõik leidnud oma elutee. Neist noorim nägi ilmavalgust Eestis, kuid tegi vahetult enne seda viimast kuud ema kõhus kaasa pika sõidu Siberist tagasi kodumaale.

Raske füüsilise töö ja jalgsikäimisega oldi Siberis harjutud, sest teistmoodi ei saanud. Kui 1958. aasta alguses hakati Moskvas vastu võtma otsuseid represseeritute vabastamiseks ja alustati passide väljaandmist Eestisse naasmiseks, tuli Ronaldil nende järele Bundjuri metsapunktist Podgornojesse kaks korda 70 kilomeetrit maha käia. See võttis aega kolm päeva.

Nende päevadega müüs Evi maja, lehma, kanad ja muu majakraami ning pakkis rõivad ja toiduained. Kolmanda päeva õhtul jõudis Ronald koju ja et Evi oli kuulnud, et metsapunktist sõidab suur traktor Podgornojesse kütet tooma, startisid nad koduteele juba samal südaööl, et postilennukiga Tomskisse ja sealt rongile jõuda.

Külma oli 20 kraadi ja lapsed, kolm kahe- kuni kuueaastast tüdrukut, mahutati istuma traktori haakes olnud ja kümnetonnist tsisterni kandnud puukelgu jalastele tehtud laudplatvormile kasuka alla. Evil ja Ronaldil oli ruumi ainult taga kelguserval seista või põlvili olla ja aeg-ajalt kaheksa kuni kümme kilomeetrit tunnis liikunud linttraktori järel joosta, et sooja saada. Poole tee peal puhati paar varahommikust tundi ja joodi kuuma teed võhivõõraste siberlaste juures.

17 aastat koduks olnud maalt jäi peret kuni lõpuni saatma siberlaste külalislahkus, mis vastandus sealtkandi tatarlaste külmusele, nood ei olnud Ronaldil lubanud oma kaevust vettki juua.

Unikaalne pilguheit hantide kultuuri

Elu Siberis või Siberi tõttu oli karm ja tihti ebaõiglane, kuid kõigile läbielatud katsumustele vaatamata oli see nende noorusaeg. Ja nagu Ronald Rüütel ütleb: armumise aeg, mis ei kordu.

Ronald Rüütlil tuli Tomski oblastisse küüditatuna elatada end algul kolhoosis põllutööga, hiljem metsatöölisena Siberi taigas ja laomehena, samuti õnnestus tal kalurina Obi jõgikonna järvedel ja jõgedel heita pilk sealse põlisrahva hantide kalastamise tavadesse ja hingemaailma. Oma mälestused ja unikaalse detailse kirjelduse sealsest kalapüügist ja püügivahenditest on ta kirja pannud 2002. aastal ilmunud raamatusse “Atarma. Minu elu Siberis”.

Rüütli mälestusi on peetud niivõrd huvitavaks, et läinud aasta lõpul tõlgiti ja anti need välja soome keeles. Varem on teda intervjueeritud ja tema meenutused talletatud ühte originaalis jaapanikeelsesse ja Jaapanis välja antud raamatussegi, millest mees sai tõuke ise raamat kirjutada. Need kolm eri keeles teost on leidnud riiulis kõrvuti kohad Pärnumaal Pärnjõel, kuhu paar rajas endale kauni kodu pärast Siberist naasmist.

Täna on paar ühes teiste 1941. aastal küüditatutega oodatud presidendi ja tema abikaasa vastuvõtule Kadrioru roosiaias.