Tiit Kask: Pärnut on õitseng saatnud siis, kui valitsejad ja edumeelsed linlased on ühiselt eesmärke seadnud

Pärnu kui kuurort- ja suvepealinna lugu uurinud Tiit Kask valmistub kaitsma doktoritööd ning kogub mõtteid oma “mersuga” mööda rohelisi alleid ja parke kulgedes.

FOTO: Ants Liigus

Tagasihoidlik, vaikse jutuga mees, pool sajandit seljataga, sõtkub suvepealinna tänavatel mõtlikult oma “mersu” pedaale, huvitub võõrkeelsete külaliste mõtetest ja korjab varasalve nende arvamust, sest kaugelt tulija näeb enamat kui kohalik.

See mees on Sindist pärit vabakutseline projektijuht, konsultant ja õppejõud Tiit Kask, kes põhjalikult on uurinud Pärnu kui suvitus- ja kuurortlinna lugu ja kirjutab sel teemal doktoritööd.

Talle on selge, et Pärnu kui kuurortlinna ajalooline kogemus ühendab meid Lääne-Euroopa ja Läänemere merelinnadega, samal ajal ka eristab, tuues esile omapära. See tähendab, et kui tahame siin kahe pealinna – Tallinna ja Riia vahel särada, olla tuntud ja tunnustatud, on meil esikuurordiks olemiseks eeldusi ning kasutada väärt kogemus.

Olete võtnud südameasjaks Pärnu kuurordi ajaloo. Miks?

Ilmselt sai see alguse 1980. aastate lõpus. Piirid avanesid, meil hakati järjest enam külas käima ja olime usinad maailma avastama. Üha sagedamini tuli anda seletust Eesti ja Pärnu mineviku-oleviku-tuleviku kohta. Huvi oli suur ja küsimusi seinast seina.

Esimeste väliskoolituste ja koostööprojektide raames oli vaja juba põhjalikumalt valmistuda Eesti ja Pärnu tutvustamiseks. 1990. aastate alguses Pärnu arenduskeskuse projektijuhina tuli mul hakata regulaarselt käima Läänemere maades messidel.

Töötades Pärnu turismiarenduses, hiljem linnavalitsuses, kujunes linna ja maakonna tutvustamine mu igapäevaste töökohustuste lahutamatuks osaks.

Üha enam sai selgeks, et Pärnu kui kuurortlinna ajalooline kogemus on unikaalne ja universaalne ehk see ühendab meid Lääne-Euroopa ja Läänemere merelinnadega, samal ajal ka eristab ja toob esile Pärnu erilisuse.

Kui esialgu oli kuurordiga seonduv suhteliselt juhuslik siit-sealt loetud-kuuldud faktide-lugude mosaiik, siis Pärnu muuseumis tööl olles tekkis mul võimalus kuurordi kujunemist ja arengut süsteemselt uurida.

Magistritöö kirjutasite Pärnu kuurordi kujunemis- ja arenguloost aastatel 1838–1940, doktoritöö Pärnu kuurordi ruumi ja ruumipraktikatest aastatel 1940–2005. Kas teil on mingi järgmine uuring käsil või mõttes?

Paraku on nii, et vabakutselise elu-uurija, see tähendab õppejõu, projektijuhi, konsultandina leiba teenides olen pidanud doktoriõppes aja maha võtma, kuid töö on suhteliselt lõppjärgus.

Eks paralleelselt valitud teemaga ole muudki, mis huvi pakub. Näiteks tunnete ajalugu, eriti uurimused maastike ja keskkonna tajumisest eri aegadel. Olen veendunud, et see on paljuski rakendatav praeguse linnaruumi ja kuurordi edenduses.

Probleemid tulevad Pärnus teravamalt esile just siis, kui lihtsustatult ja formaalselt püütakse pea kahe sajandi pikkust kuurortlinnaks olemise kogemust, eelmiste põlvkondade loodud tummist sümboolset kapitali hetkeoludest ja üha domineerivamalt projektipõhisest rahastus- ja korralduspraktikast ajendatuna peenrahaks vahetada.

Samal ajal peaks Pärnu ja kogu Eesti kuurordiloo tervikkäsitluse koostamiseks aeg küps olema, sest nii Läänemere kui Euroopa nüüdisaegse turismiajaloo kontekstis on mõlemal väärikad tähtpäevad tulemas. Nimelt saab ületuleval, 2013. aastal esimese supelasutuse avamisest Tallinnas Kadriorus ehk tänapäevase turismi algusest Eestis 200 aastat ja 175 aastat Pärnu esimese supelasutuse rajamisest.

Seega, praegu pigem hobi korras doktoriõpingute kõrval jätkub mõtteid, kuidas edasi minna. Oleks vaid aega!

Teie koostatud ja viide võõrkeelde tõlgitud kogumikus “Suvepealinn Pärnu. Kindluslinnast kuurordiks” on kirjutatud, et Pärnu oli Eesti Vabariigi esikuurort. Kuidas saame sellise maine taastada?

Legend Pärnust kui esikuurordist, suurilma supellinnast, Eesti suvepealinnast jääb. See on osa meie linna loost, pärandist, mida eespool juba mainitud sümboolse kapitalina tuleb pidevalt reinvesteerida ehk aukartusega eelmiste põlvkondade saavutatu suhtes targalt ja vastutustundlikult arendada. See ei saa olla üldiste poliitiliste ja majandusolude ülene, küll peab see olema kohalike poliitmängude ja korporatiivsuse ülene.

Teeme sügava kummarduse Brackmannile ja järgnevatele linnapeadele.

Pärnu on kuurortlinnana elanud üle kolm–neli kõrgperioodi. Esimene oli 1889–1915 ja seotud legendaarse linnapea Oscar Alexander Brackmanniga. Teine oli aastatel 1935–1940, kui linnapea oli Oskar Kask ja linnaarhitekt Olev Siinmaa. Kolmas, hoopis teistsugune kui eelnevad, aga siiski nõukogulik massiturismi kõrgperiood 1970ndatel ja viimane aastatel 1996–2001.

Loomulikult tehti ka vigu, vaieldi tuliselt kuurortlinnaks olemise mõttekuse, võimaluste, sisu ja vormi üle.

Kuid tagasivaatavalt saab väita, et kuurordina on Pärnut saatnud edu ja õitseng siis, kui linnavalitsejad ja edumeelsed linlased on ühiselt püstitatud eesmärkide nimel sihikindlalt pikka aega koostööd teinud.

Paraku üha enam vohav projektipõhine linnaelu korraldus ei soosi järjepidevust ega stabiilsust, pealesunnitud meetmevalikud ja bürokraatia pärsivad tuntavalt meie jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet.

Aga me ju tahame siin Tallinna ja Riia vahel särada ning olla märgatud, tuntud ja tunnustatud. Olen kindel, et Pärnul on kõik eeldused jätkata Eesti Vabariigi esikuurordina.

Milliseid samme ei tohiks teha linna arengu üle otsustajad, et säilitada Pärnu kui rohelise terviselinna kuvand?

Sõna otseses mõttes rohelusse uppuvaks, varjuliste alleede ja parkide linnaks kujundati Pärnu 19. sajandi viimasel kümnendil. Haljastusele ja heakorrale pandi suurt rõhku sõjaeelse Eesti Vabariigi perioodilgi. Tolleaegsed postkaardid, fotod linna esindusväljakutest-parkidest on omamoodi ikoonilise tähendusega visiitkaardid Pärnust kui atraktiivse ja heakorrastatud linnaruumiga kuurordist.

Nõukogude perioodil meie linnale omase nostalgilise ideaalmaastikuga miljöö eest küll samaväärselt hoolt kanda ei suudetud, kuid rohelusse uppuvaks linn jäi. Pigem saigi probleemiks esimese põlvkonna parkide ja puiestike vähesest hooldamisest tingitud ülekasvamine. Sealt on pärit meie praegused kõrghaljastusega seotud mured.

Samm edasi on Rannapargi renoveerimine ja Vallikääru projekt. Aga lähiaja peaküsimus on see, kas leiame vahendeid ja tarkust kõrghaljastuse “kapitaalremondiks” või lepime juhusliku tormiraiega lihtsa tõdemuse järgi „puud surevad püsti ...“.

Rohelust rõhutavad imetledes väliskülalisedki.

Aga rohelise linna teema on ju hoopis mitmetähenduslikum. Pärnu on juba kümmekond aastat osalenud maailma terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa tervislike linnade projektis, mis eelkõige tähendab linna järjekindlat tegevust ja arendamist tervislikuma elukeskkonna suunas ja ühtlasi eeldab aktiivset osalust WHO töös.

Ka jahtklubile ja hiljem rannale omistatud rahvusvaheline Sinilipp, tänavu sinine Kotkalipp, on rohelise mõttelaadi ning elukeskkonna poole pürgivale Pärnule tunnustus ja usaldust loov kaubamärk. Samal ajal on see kõik mõeldud ainult selleks, et pakkuda nii pärnakatele kui külalistele võimalikult kvaliteetset ja valikurohket elukeskkonda. Mis omakorda on võti meie omanäolise kuurordi konkurentsivõime tagamiseks ja eduloo jätkamiseks. See on saavutatav vaid sihikindla, pikaajalise ja linnas järjepidevust tagava elukorraldusega.

Mulle tundub, et pärnulased ise vaatavad enda ümber väga kriitilise pilguga, leiavad vingumist iga tänavaaugu ja äärekivi kallal, selle asemel et tunda uhkust suvepealinnas elamise üle. Mida kostate?

Kui kriitiline suhtumine vajakajäämistesse jääbki vingumise tasandile ja internetti uitama, pole sellest kasu kritiseerijaile ega siinsele kogukonnale ega Pärnu fännidele tervikuna.

Uhkust oma kodulinna üle ja enesekindlat väärikust pärnakana saab tunda ikka siis, kui kord on majas ja usk kodulinna heasse käekäiku argipäeva tulemuslikest tegemistest positiivset tuge saab. Nii et positiivsus eelkõige!

Olite abilinnapea Rein Kase ja Väino Linde juhitud linnavalitsuses. Sel ajal pingutati palju, et jääksid Pärnu kui ravikuurordi ja suvituslinna tavad ning järjepidevus. Mille üle tunnete praegu uhkust?

Olin linnavalitsuse liige aastatel 1993–1995, kui linnapea oli Rein Kask, ja 1995–1996, kui linna juhtis Väino Linde. Tõesti, samasse perioodi jääb linna kiire areng ja suurte muutuste aeg turismis ja kuurordimajanduses. 1993 sai Pärnu tagasi kuurordi varad, kujunesid välja head koostöötavad linnavalitsuse ja kuurordi ja muude turismiga seotud asjaliste vahel. Koos loodi eeldused, et taastada suvepealinna staatus.

See oli esimene suur tunnustus ja 1996 suvel esitles Pärnu end suhteliselt bravuurikalt ning enesekindlalt eestimaalastele ja väliskülalistele taas suvepealinnana.

Edu tagavaks tundub olevat asjaolu, et Pärnu usaldas ennast, oma võimeid ja pani teisedki end uskuma-usaldama-tunnustama.

Mul oli võimalus selles protsessis osaleda. See oli kindlasti Pärnule oluline arenguetapp, mille üle võib uhkust tunda.

Pärnu kuurorti tutvustava näitusega olete pidanud teemakohaseid loenguid Rootsis ja mujal lähituru riikides. Milline on olnud vastukaja?

Siin pean jälle minema ajas veidi tagasi. 2005 sai alguse kuurordi-, kultuuri- ja turismiprojekt, lühendatult „KUTUR”, mille raames valmis näitus „Pärnu – kindluslinnast kuurordiks“ ehk Pärnu kuurordi kujunemise, arengu ja tähenduste teisenemise lugu.

Esimest korda oli see huvilistele väljas 2006 augustis Tartu ülikooli Pärnu kolledžis, seejärel Tervise Paradiisis ja mujalgi. Kuurordi 170. aastapäeva tarvis tegi uuendatud näitus Eesti tuuri Haapsalu, Kuressaare, Tartu, Tallinn ning käis Pärnu kolledži projekti raames Prantsusmaal. 2009 ja 2010 möödusid aga Rootsi turnee tähe all.

Pärnu kuurordi lugu oli linnavalitsuse vahendusel eksponeeritud meie Rootsi sõpruslinnades Södertäljes ja Oskarshamnis ning koostöös Eesti instituudi Rootsi esindusega Stockholmi Eesti majas, Göteborgi ülikoolis ja Nordigrås asuva Mannaminne teemapargi Eesti majas.

Tagasiside sõpruslinnadest ja Eesti instituudist oli positiivne, avamisega seonduvaid loenguid-esitlusi kuulati huviga, tavaliselt järgnes väga elav ja huvitavat teavet pakkuv vestlusring. Olid ju 1930ndate teisel poolel välisturistide hulgas kõige arvukamalt esindatud just rootslased.

Rohelise Pärnu eest peame olema tänulikud parkide rajajana tuntuks saanud Brackmannile ja kuurordi edendamise eest tema järelkäijale. Kas teil on omaaegse linnapea Oskar Kasega esivanemaid pidi sugulusside?

Minu teada mitte. Kuid tundub, et meid lähendavad teatud põhimõtted ja väärtused Pärnu kui kuurortlinna edendamisel.

 Kindlasti ei saa ega tohigi pimesi idealiseerida aegu ega inimesi, kuid igast perioodist on eeskujuks võtta väärt kogemusi, mida kuurordi ja linna ees seisvate probleemide lahendamisel kasutada.

Ajas tagasi vaadates võib vaid imestada nende meeste avara mõtlemise ja ettenägelikkuse üle. Aga miks me kaasajal ei suuda olla nende ülemöödunud ja möödunud sajandi linnajuhtide ja planeerijate tasemel?

Eks meil ole tulnud viimased 20 aastat uutes poliitilistes ja majandusoludes kõigis linnaelu valdkondades otsida-katsetada, leidmaks paremini toimivaid lahendusi.

Raha surve on olnud suur. Eriti kõnekalt tuleb see esile Pärnu kuurordis 1990ndate teisel poolel alguse saanud kinnisvaraarendusest lähtunud ehitusbuumiga: eelkõige niinimetatud miljonivaatega suvekorterite, -majade, -villade ehituse ja ostu-müügiga.

Nõukogude perioodil alguse saanud parasiitlik kuurordiruumi täisehitamine jätkus taasiseseisvumise järel küll uues kvaliteedis, kuid veel intensiivsemalt ja agressiivsemalt. Prognooside kohaselt tuleb see surve masujärgse majandustõusuga taas väga tugev.

Peab olema üheselt selge, millises linnas me tahame elada ja kellega oleme valmis oma kodu-(linna)ruumi kas ajuti (hooajaliselt) või aasta ringi jagama. Sellega seonduvaid eesmärke on kümme korda kergem sõnastada, kui nende saavutamiseks kindlalt edu tagavaid igapäevaseid tegemisi reastada ja teoks teha.

Linna olemus ja tähendus meie elus on eelnenud aegadega võrreldes väga palju muutunud, seosed kohalike ja üleilmsete suundumuste vahel on märksa otsesemad ja omavahel tihedalt põimunud. See omakorda eeldab linnaelu juhtimises-edenduses senisest suuremat pädevust ja teadmistepõhist lähenemist, mitte vaid arvan-usun-oletan-tasandit.

Eks sellest jää meil nii kaua vajaka, kuni suudame senise kogemuse mõtestada, analüüsida, üldistada. Muidu lahmime ikka suuresti kõhutunde järgi edasi.

Kui oleks teie teha, siis millised rajatised on Pärnus kui kuurort- ja suvituslinnas möödapääsmatud?

Enne kui konkreetse objekti tarvis labidas maasse lüüa, peaks vähemasti paikkondliku taustapildi paika saama, sest turismi- ja puhkemajanduse taristu intensiivse arendamisega kaasneb sedamaid mõju meie elukvaliteedile ja kodurahule.

Seepärast tuleks kohe algatada kehtivasse koalitsioonileppesse kirja pandud ranna-alade teemaplaneering. Luua mereäärsete maa-alade pikaajalistest Pärnu kui kuurortlinna arengueesmärkidest lähtuv tervikpilt. See peaks haarama koos linna piiresse jäävate aladega vähemasti Tahku- ja Valgeranna ja olulise lähitagamaana kindlasti Pärnu jõega piirnevad alad Paikuseni ning vaatama ette kümme kuni 15 aastat.

Viimase aja moeettevõtmistel visioonikonverentsidel on palju sõnu ja aega kulutatud seletamisele, et Pärnu ei ole logistiliselt kättesaadav. Millise kännu taga meie siin ikkagi teie arvates kinni istume? Või jäämegi visionäärideks?

Visioone ja visioneerimist on vaja. Pigem kannatame ala- kui ülevisioneerimise tõttu. Probleem on selles, et enamik meie tulevikku vaatavaid sihiseadmisi ei toetu eelmiste aastate kogemusele ega praegu toimuva analüüsile, vaid suhteliselt umbmäärastele ja raskesti mõõdetavatele oletustele-arvamistele.

Kui aga ei saa täpselt paika lähtekohta, kuidas siis selgeks saada siht ja määrata näitajad, mille abil oma tegevuse tulemuslikkust tõepäraselt hinnata? Sellisel kujul on visioneerimine tõesti tühikargamine ja niigi piiratud ressursside tuulde loopimine.

Kättesaadavus on omaette põnev teema. See võib osutuda turismi sihtkohaks pürgijale suureks takistuseks, heaks kaitseks või koguni sihtkoha erilisust võimendavaks-rõhutavaks märksõnaks. Salapäraselt kättesaamatu, seitsme maa ja mere taga ... Seda suunda esindavad värvikalt just meie kohalikud meretagused Kihnu, Ruhnu, Saaremaa, Hiiumaa.

Sealsete kogukondade tulevik sõltub suuresti sellest, kuidas nad kättesaadavuse endale lahti mõtestavad ja seda oma huvides rakendavad. Õpetlik on selles kontekstis jälgida näiteks arutelu Saaremaa püsiühenduse üle.

Ja ikkagi: Pärnu, mis jääb kahe pealinna vahelisele kiirteele.

Pärnu asukoht ja kättesaadavus on hea. Oleme rahvusvahelise maantee ääres, kahe–kolme tunni kaugusel Tallinna ja Riia lennujaamast ja sadamatest. Seega on esmatähtis Via Baltica.

Regulaarne rahvusvaheline laevaühendus on Pärnule ilmselt möödanik ja kruiisilaevade siiatulek utoopiliste soovide vallast.

Viimaste aastate kohaliku visioneerimise lemmikobjektiks on konkurentsitult kujunenud lennuväli. Pean asjatundmatuks ning suureks enesepettuseks arvamust, nagu suudaksime ainult reisijate kohalelennutamisega lennuvälja aasta ringi majandada.

Pigem moodustaks see muude lendude ja majandustegevuse kõrval marginaalse osa, kuid meie kuurordile annaks teatud sihtturgude tarvis erilist lisaväärtust loova konkurentsieelise. Seejuures hindan väga sanatooriumi Tervis ja ta parnerite ponnistusi suvise lennuühenduse korraldamisel. Kahju, et linn ei suuda praegu seda initsiatiivi vääriliselt toetada.

Pärnu elanike arv väheneb, suveelevus saab kolme kuuga läbi. Mis jääb ülejäänud kolmveerandaastaks kohalikele ja külalistele?

Kui palju elanikke peaks Pärnus olema, et võimalikult jätkusuutlikult linnana toime tulla? Kas 50 000 või enam? Ei tea. Eelkõige sõltub linna käekäik elujõulisest ja endaga väärikalt toimetulevast kogukonnast. Aga kas ainult kuurortlinnana toimides on see võimalik?

Taasiseseisvumise järel pole Pärnu kahjuks suutnud või pidanud vajalikuks sõnastada uutele oludele vastavat pikaajalist kuurordi sisulist ja ruumilist arengustrateegiat. Ambitsioonikat edendus-plaani, mis tagaks unikaalse ajaloolise kuurordimiljöö säilimise, aitaks konkurentsivõimelisena uute suundumustega kaasa minna.

Tegemist on ju ikkagi kõige kallima ja atraktiivsema osaga avalikust Pärnu linnaruumist. Kuurortlinnana on Pärnu ammu silmitsi raskete valikutega. Valikud tuleb teha, muidu tehakse need meie eest!

Millise lausega võiksime tervitada (suve)külalisi?

Arvan, et tähtsam kui sõnad on pärnakate avatud, abivalmis ja külalislahke olemine. Küll siis õiged sõnad öeldud saavad, seda isegi siis, kui keeleoskust napib ja/või suhtlejad loomult sõnakehvad kipuvad olema.

Kas veedate suvepuhkuse linnas või on teil kusagil oma meelispaik?

Mulle meeldib olla suvel Pärnus, kuid enamasti avastan end pigem siin vaatleja-jäädvustaja kui puhkaja rollis. Kui mahti, seiklen suvisel Eestimaal.

On ka paar „salakohta“, kuhu lähen ikka ja jälle nagu palverännakule, kuid need jätaks enda teada.

 

CV

 Sündinud Sindi linnas 1960. aasta augustis.

 Õppinud Sindi keskkoolis.

 Lõpetanud Tallinna Eduard Vilde nimelise pedagoogilise instituudi joonistus-, joonestus- ja tööõpetuse õpetaja diplomiga.

 Kaitsnud Tartu ülikoolis inimgeograafias magistrikraadi, lõpetamist ootab doktoritöö.

 Olnud ametis koolmeistri, projektijuhi, turismiedendaja, Pärnu abilinnapea, nõuniku, arendusjuhi, õppejõuna, viimased aastad tegutsenud vabakutselise projektijuhi, konsultandi ja õppejõuna.

 Abielus, kolme poja isa, kahe naksaka pojatütre vanaisa.

Tagasi üles