Vene talu perenaine jagab koos teega häid soove

Sanga-Tõnise talu perenaine Ljubov Petrova lõi kodumuuseumi oma vanaema ja vanaisa mälestuseks. Kui ilm lubab, teeb ta õues ehtsasse vene ahju tule ja küpsetab seal venepäraseid sööke. Foto: Urmas Luik

Sanga-Tõnise tallu tuleks külla sõita alati täpselt kokkulepitud kellaajaks - perenaine Ljubov Petrova soovib, et iga tulijat võtaks vastu äsja ahjust tulnud piruka lõhn.

Audru valla Soomra suvilarajooni tagumises servas hakkab silma peenelt nikerdatud puitpitsidega aed. Ühtäkki oleme venepärases maailmas, mida kaunistavad samovarid, kirevad rahvarõivad ja kuldse maalinguga hohloma nõud.

Magus pirukalõhn täidab kogu vana talumaja köögi, heljub ringi rehetoas teekannude kollektsiooni vahel ja jõuab otsaga õue, kus murule seatud laual ilutseb keraamiliste kausside-pottide näitus.

Pole kahtlustki, et jõudsime õigesse kohta.

Ukrainas sündinud Ljubov Petrova tutvustab siin kõigile huvilistele vene kultuuri, räägib rahvakommetest ning pakub pirukat ja teed. Oma vanaema ja vanaisa auks on ta koduõuel sisse seadnud venepärase kodumuuseumi.

Täna õpetab perenaine meile piruka küpsetamist ja keedab samovaris teed. Need kaks tegevust kuuluvad peaaegu igasse tema päeva.

Vene külalislahkus

Kui külla on tulemas mõni huviliste grupp või lihtsalt sõbrad-tuttavad, alustab perenaine ettevalmistustega paar tundi varem. Ta soojendab piima, sõelub jahu, segab taina kokku ja kui see on koos täidisega kerkinud, paneb pooleks tunniks küpsema.

“Maailmas pole midagi paremat kui soe lõhnav pirukas või leib. Tahan, et kõik tunneksid, et neid on oodatud,” ütleb Ljubov.

Enne kui külalistega hakatakse juttu rääkima, tuleb neile süüa pakkuda. Külalislahkus oli vene perekondades väga tähtis – kui praegu suhtleme telefonitsi või meili teel, sai vanasti infot ainult neilt, kes külla tulid. Keda lahkelt vastu võeti, see jäi kauemaks ja rääkis palju uudiseid.

Vahel helistavad Ljubovi tuttavad enne tulekut ja paluvad, et perenaine nende pärast vaeva ei näeks, küll nad võtavad ise kõik kaasa. Tema aga seab ikkagi taldrikud ja tassid kenasti lauale, otsib välja küpsised, toob aiamaalt rediseid, salatit ja koriandrilehti ja paneb lauale seda, mida kodus parajasti leidub.

Juba Ljuba vanaema ütles, et samovar peab igaks juhuks alati laual olema – äkki keegi tuleb külla!

Maine paradiis

Perenaine pakub eriliselt maitsvat kohvi ja jagab lahkelt vene piruka küpsetamise tarkusi. Ukrainas sündinud ja Kaliningradi ülikoolis keemiat õppinud naisel on isegi kohvi keetmiseks oma nipp: kõigepealt tuleb tassid kuuma veega soojendada ja alles siis sinna kohvipuru ja kuum vesi valada.

Pärast ülikooli lõpetamist Eestisse tööle suunatud naine elas Pärnus ja töötas viimased 13 aastat kriminaalhooldajana. Kaheksa aastat tagasi sattus poeg Konstantin koos sõbraga Sanga-Tõnise õuele. Sõber maja osta ei soovinud, kuid Konstantin läks ema juurde, öeldes: “Ema, see koht meeldib sulle kindlasti!”

Ühel septembrikuu päeval sõitiski ema koos pojaga Sanga-Tõnisele. Poolteist aastat ostjat oodanud talu õuel oli rohi rinnuni. Kuid Ljubov polnud jõudnud veel maja seestpoolt vaadatagi, kui ütles pojale: “Kostja, ma tunnen, et see on meie koht. Peame tegema kõik, et see osta!”

Ema ja poeg võtsid kahe peale laenu, ostsid talukoha ja panid pere Sindis asuva suvekodu müüki. Ljubovile näib kummaline, et nii kaunist talumajapidamist keegi enne neid ära ei ostnud. “Paistab, et see koht ootas meid. Mul on tunne, nagu oleksime siin kogu elu elanud.”

Esimestel aastatel tuli majas ja õues kõvasti rassida – koht oli veidi hooletusse jäänud ja ostes ei teatud isegi seda, et maja lähedale oli kunagi tiik kaevatud. See ilmus välja alles pärast võsa mahavõtmist. Viis aastat tagasi võttis Ljubov tuttavate soovitusel vastu esimese uudistajate grupi. Tasapisi ettevõtmine kasvas ja talu on saanud üsna tuntuks.

Maakodus ärkab Ljubov vara ja läheb kõigepealt tiiki ujuma, ükskõik, milline on ilm. Kindlasti käib ta vees ka enne magamaminekut. Savine vesi muudab naha nii siidiseks, et kreemi pole tarvis kasutadagi.

Linnas on naine kogu aeg unine, siin aga teeb hilise õhtuni füüsilist tööd, kuid hommikul ärkab juba enne kuut. Miski lihtsalt annab talle maakodus jõudu. “Mida vanemaks inimese saab, seda rohkem tõmbab teda maaelu. Siin on kõik loomulik – nii peabki inimene elama,” leiab perenaine.

Kevadel jäi Ljubov koduseks. Kuigi tööl oli tore, tunneb ta suurt kergendust. Juba seitsmendas klassis suvevaheaegadel töötamist alustanud naine soovib nüüd pühenduda endale, perele ja maakodule ning hoida lapselast, kes peagi tütar Veronika perre sünnib. “Praegu tahan teha seda, mida ise tahan!” Ta on tänulik laevamehaanikust abikaasa Aleksandrile, kes seda talle võimaldab.

Talvel läks naine kursusele, kus proovis elus esimest korda maalimist. Juba esimene töö tuli nii ilus, et ta ei uskunud oma silmi. “Kui pole enam nii suuri kohustusi, tundub, et kõik, mis mu sees kunagi on olnud, hakkab avanema,” ütleb Ljubov.

Perenaine ei teagi, kas vene kultuuri tutvustamine on talle hobi või töö, ka hobiga tegelemiseks tuleb ju pingutada. “Töö, mida teed mõnuga, toob sulle rahu ja õnne,” ütleb ta.

Pirukas ja tee

Nüüd on aeg samovar üles sättida. Perenaine valab selle veesärki viis liitrit vett ja süütab keskel koldes tule. Samovar töötab nagu parim kiirkeeduaparaat, viis liitrit vett saab kuumaks veerand tunniga. Kütteks sobivad kuivad käbid ja puupilpad.

Kui samovari aukudest hakkab auru tulema, valab perenaine iga külalise tassi kanget teed ja selle peale samovarist kuuma vett. Tee valamine oli ka vanal ajal perenaise privileeg. Kuid perenaine ei andnud mitte ainult teed, vaid koos sellega ka häid soove: ühele külalisele soovis ta, et ta lapsed oleksid terved, teisele näiteks häid suhteid naabritega.

Sanga-Tõniselt lahkudes on tunne, nagu oleksime käinud vanade heade tuttavate juures. Perenaise lahkus ja vahetu suhtlemisstiil toovad kuulajatele vahel pisaragi silma.

“Inimesed lähevad siit õnnelikena. See annab mulle nii palju jõudu,” ütleb Ljubov.