/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Kui alustada meid tegelikult otseselt puudutavast näitest, siis lasi Austria võim lihtsalt vabaks nende kätte sattunud kurjategija, Venemaa kurikuulsa Alfa rühma ekskomandöri Mihhail Golovatovi, kes oli aktsioonis jaanuaris 1991 Vilniuse teletorni juures.
Napp ööpäev varem olid oma kohuseid korralikult täitnud Austria politseiametnikud tabanud ta kui üleeuroopaliselt tagaotsitud isiku, teised Austria ametiisikud võtsid aga kohe valvelseisangu Moskva ees ja lasid mehe rahvusvahelisi norme (kinnipidamine 48 tunniks, kontakti võtmine isiku tagaotsitavate nimekirja pannud riigiga) eirates vabaks.
On selge, et suurriik püüab alati oma kodanikke päästa. Meenub, kuidas Venemaa üritas Taist kätte saada relvaärikas Viktor Buti, kes, nagu Golovatovgi, oli ohtu kartmata – ikkagi suurriigi kodanik – puhkusereisil, ent Tai võim keeldus ja andis mehe üle hoopis USA võimule.
Austria ja Leedu kuuluvad Euroopa Liitu ja peaksid koostööd tegema. Ent ei maksa unustada, et veel 1960ndatel ehitatud esimene gaasitoru NSV Liidust lõppes formaalselt Austrias (ehkki saajateks olid ka Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa) ja see riik on hiljemgi Moskvale – kahasse Washingtoniga – teeneid osutanud. Just see – meil pigem ühenduses Soomega tuttavaks saanud suurte vahendamise/kokkusaamise koha roll – seletab paljus juhtunut. Leedu mõistagi pahandab, Eesti ja Läti ka, ent eks näis, kas keegi veel.
Hea seegi, et läinud nädalal jäi Vladimir Putin Saksamaal ülehindamata. Mõistagi pole küsimus selles, et Venemaa peaministril poleks teeneid oma riigi arengu ja välispoliitika eest, ent igal autasul on oma tähendus. Kui seniste laureaatide nimistusse kuuluvad Vaclav Havel ja Viktor Juštšenko, on juba esmapilgul kummaline, et sama autasu peaks saama Putin.
Kuigi 2003. aastast jagatav Quadriga pole esmajärguline autasu, on nii Putini nominendiks nimetamine, võit ja kaotus kokkuvõttes ikkagi üllatavad käigud. Pluss ühe konsulteeritu – selgelt Moskva-meelse eksperdi Aleksander Rahri kinnitus, et tema olevat pakkunud autasu hoopis Dmitri Medvedevile – avalikustamine. Muide, Venemaa president saabub kohe kohtuma Saksa kantsleri Angela Merkeliga.
Lihtne on väita, et kui Putinile oli Quadriga autasust ilmajätmine paras blamaaž, siis neli-viis Saksamaa poliitikut ja žürii liiget said end näidata ausate kodanikena – tunnistasid, et olid teinud vea, ja parandasid selle. Pole kahjuks välistatud, et tegu võib olla märksa suurema mänguga. On küllaltki tõenäoline, et Putin ja tema vennaskond suudavad selle häbi kodus edukalt võiduks pöörata – näete, kuidas Vladimir Vladimirovitð püüab, aga kuratlik Lääs ei lase tal autasugi saada! Ohvriks sattunu roll on valimiskampaanias ju üks paremini töötavaid asju, ja Venemaal valimised ees.
Mis aga puutub Medvedevisse, siis – kas pole huvitav, et ajal, kui Putin juba avalikult palub vabandust oma kunagiste kellegi-täispissimise-avalduste eest, räägib Medvedev üha räigemalt (kindralitele: ”Tuletan meelde, et sõja ajal lasti selle eest maha, mina aga annan teile võimaluse ...”). Pigem on tegu suure kokkumänguga ja raske uskuda, et rahvarinne, mille loomisega eranditult Putin tegeleb, luuakse selleks, et pakkuda presidendikandidaadiks Medvedev.
Võimsa juudilobi surve all mitmendat kuud toimetav USA president Barack Obama suutis end printsipiaalse poliitikuna näidata, kui võttis laupäeval Valges Majas vastu Tiibeti usujuhi dalai-laama. Mis sest, et kinniste uste taga ja lahtise särgikaelusega (loe – mitteametlikult). See oli nende teine kohtumine (eelmine veebruaris 2010) ja Pekingi rahulolematus ette teada.
Avalikkus sai teada, et Obama olla eksiilis elavale külalisele öelnud, et Tiibet on Hiina koostisosa, ja kutsunud teda dialoogile Pekingiga, ent Hiina võimu see ei rahuldanud. Isegi ”eriti tõsiselt ei rahuldanud”, kui aasida Mao Zedongi aegsete fraasidega USA aadressil. Parajalt hale aasimine, sest läks nagu ikka: vastu sõrmi ei antud mitte Ameerikale, vaid ühele tema soosikutest – Hiina võim lükkas määramata ajaks edasi Eesti riigikogu delegatsiooni ametliku sõidu Hiinasse. Mida võiski karta, sest dalai-laama on tulemas (augustis) Eestisse ja Eesti peaminister Andrus Ansip visiidil Ameerikasse.
Nii need asjad suures poliitikas käivad. Suured mainivad teinekord omavahel rääkides paljutähenduslikult mõnda seika seotult mõne väikeriigiga ja kõik on midagi lisamatagi selge.