Tantsijate keha on valus, aga silmad säravad

Tantsija kompab tantsides omaenda piire ja tihti ka ületab neid. Contemporary jazz’i tunnis tuli tantsijal olla suur: sirutuda võimalikult kõrgele ja laskuda peaaegu põrandani. Foto: Ardi Truija

“Ma värisen üleni,” tunnistab üks tantsija. “Ma ei värise, aga see tund on kõige raskem,” vastab teine pea tühjas riietusruumis. Tüdrukutel on söögipaus.

Keskkooliealisi ja veidi vanemaid tantsijaid on Pärnu Kuninga tänava võimlasse kogunenud ligi kuuskümmend. Põhikooliealisi lapsi on viiekümne ringis. Tantsufestivali “Pärnu tantsib” reedeseks ja laupäevaseks tantsuetenduseks harjutavad keskkoolinoored ja täiskasvanud kuut tantsustiili kokku neli päeva. Võimlasse üles riputatud tunniplaanist võib lugeda, et tantsijad peavad selgeks saama nii latiino- ja moderntantsu, teatritantsu, contemporary jazz’i kui hiphopi kava. Tantsijate päevad vältavad tunniajase söögipausiga hommikust õhtuni. Et pärast nelja trenni päevas järgmiseks päevaks välja puhata, jõuavad tüdrukud veel vaid randa ja magama.

Tihti tundub pealtvaatajale tants väga mänguline ja lõbus, isegi kerge. Ilusad tüdrukud hüppavad natuke, teevad paar sammu ühele poole, paar jalaviset, võib-olla mõne ägedama triki, mis küllap on natuke raske, ja siis ongi kõik. Mis see siis ära ei ole, mõtleb pealtvaataja, harjutasid kindlasti pool aastat, eks lõpuks ikka hakkab kokku ja muusikasse minema.

Tantsulaagris osalejal on aga tantsunumber vaja selgeks saada vaid mõne päeva, väheste tundidega. Ja tantsuelemendid, mis vaadates ehk kerged tunduvad, nõuavad tantsijalt higi, vaeva, jõudu, tasakaalu ja kannatlikkust. Ise proovides saab aru, et kergus on vaid näiline ja et puhkeasendis tantsija tegelikult ei puhka.

Valin proovimiseks tunni nimega contemporary jazz, esiteks seepärast, et teised stiilid on mulle tuttavamad, teiseks seepärast et kardan üle kõige kombinatsioone ja kujutan ette, et selle tantsustiili juures improvisatsioonile ruumi pole jäetud.

Tuleb välja, et väga palju ma mööda ei pane. Ameerikast pärit contemporary jazz on iseseisev tund, millesse on kaasatud kolm stiili: ballett, jazz ja nüüdisaegne tants. Keeruliseks teeb selle stiili asjaolu, et tundi tulija peab nende kolme stiiliga tuttav olema.

“Klassikata sa ei tee piruette ära, kaasaegseta ei tee ära neid asju, mis me teeme põrandal, ja jazz’ita oled lihtsalt makaron,” selgitab tantsuõpetaja Eva-Lena Raenok, miks päris nullist seda stiili teha ei saa. Kui aga tantsijal algteadmised olemas, võimaldab see tal emotsiooni näidata, näidelda, rollis olla.

“Nägu räägib niisama palju kui keha ja koos nad räägivad loo. Keha on sinu keel sellel hetkel,” selgitab Raenok, kes selle tantsustiiliga esimest korda tutvus 2006. aastal New Yorgis.

Kui Ameerikas on see stiil väga populaarne, siis siin on see ikka veel uus. Raenok õpetab seda Tallinna tantsuakadeemias, Pärnus saab seda õppida Laine Mägi tantsukoolis.

Esimene päev – entusiasm

Juba soojenduse ajal on aru saada, et Raenok nalja ei mõista ja hingamispause ei jäta. Niisama sipelda ei tohi. Joomispaus on täpselt minut. “Misasja te sätite kogu aeg oma juukseid ja riideid,” hüüatab õpetaja ja tantsijad hakkavad hoopis tähelepanelikumalt jälgima, mis liigutusi nad tantsupõrandal teevad. Näib, et kõige targem on teha just niipalju kui vaja ja mitte grammigi rohkem.

“Tantsides peate ette kujutama, et olete laval. Tantsija peab üldse kogu aeg ette kujutama. Ei saa nii, et täna teen kuidagimoodi, aga homme laval, siis teen nagu vaja. Nii ei tule midagi,” selgitab õpetaja ja käsib tüdrukutel esineda akna ees olevale võrgule või akna taga seisvale autole.

Tüdrukutele distsipliin meeldib. 16aastasele Miiale meeldib contemporary jazz rohkem kui moderntantsutund. “Karmim õpetaja,” kommenteerib blondide patsidega neiu. Ka 19aastane ehitust õppiv Kristiina märgib, et seda laagrit eristab muudest, näiteks Anni akadeemias aset leidvast laagrist, just suurem distsipliin.

Reaalsus on see, et juba pärast soojendust oled higist märg nagu kalts, venitanud oma jalgu kõiksugustes asendites ja paratamatult tahab keha pisut viilida. “Hinga see värin jalast välja,” teatab õpetaja rahulikult, pea alaspidi, jalg lakke sirutatud.

Siis aga õige tantsutund alles algab.

Teine päev – ei olegi nii lihtne

Kui esimeses tunnis võisin enda üle pisut uhke olla, et ei surnudki poole soojenduse peal ära ja sain kombinatsiooni suuremal või vähemal määral teistega kaasa teha, siis teise päeva õhtuks hakkab mu entusiasm raugema. Kõik kohad valutavad, õpitav kombinatsioon muutub keerukamaks ja kõiki liigutusi peab tegema veel paremini, veel suuremalt.

Näen, et teised on end justkui lahti tantsinud, neil tuleb kombinatsioon palju paremini. Mina olen juba kõhulihastega hädas. Kuid ma ei anna siiski alla, vaid üritan kõik vapralt kaasa teha.

“Ma näen teie silmis paanikat,” teatab õpetaja võidurõõmsalt, kui käsib meil harjutustejada teise jalaga alustada. “Tantsija peab alati ette mõtlema,” käib ta välja igipõlise tarkuse.

Tänases tunnis tuleb peale oma sammude korrektse esitamise loobuda oma 0-suuruses kehast ja transformeeruda tantsupõrandal suureks mustanahaliseks mammiks. “Aga ei tohi olla nagu Eesti talunaine,” keelab õpetaja tantsijaid, kes vägisi karated tegema kipuvad. Kuidagi tuleb olla ühekorraga jõuline ja nõtke nagu paabulind.

Kolmas päev – kohtupäev

Kolmandaks päevaks on ainus, mida tundi tulles tunnen, üks suur väsimus. Et mina olen käinud iga päev vaid ühes tunnis, ei kujuta ma ettegi, mida peavad tundma need tüdrukud, kel iga päev olnud kolm-neli trenni. Tundub, et nemad on oma kriitilise punkti juba ületanud.

“Keha on valus, aga värske on olla,” räägib Kristiina, kes jazz-tantsijana end contemporary jazz’i tunnis väga mugavalt tunneb “Pigem hiphop ja latiino on võõrad,” räägib tüdruk, kuid on siiski õnnelik, et hiphopi elemendid välja tulevad.

Oma stiiliks peab Kristiina nüüdisaegset tantsu. “See on kõige väljendusrikkam ja mugavam, “ räägib tüdruk, kelle meelest nüüdisaegne tants pole nii kurnav kui näiteks show-tants. Järgmisena ootab tüdrukut laager Anni akadeemias.

Neljapäevases tunnis enam nalja ei mõisteta. Tuleb otsustada, kas jääda ja anda veel viimane lihv enne esinemist või lahkuda. Lahkuda ei malda keegi, nii jään minagi, ise naiivselt uskudes, et ega ma päris esinemisele ikka tulema pea.

Kava tehakse tüdrukutele jõukohasemaks. Kellel jalg ei tõuse, see praagitakse jalatõstjate hulgast välja. “Hoia,” käsib õpetaja ja vaatab kriitilise pilguga kõik jalad üle. Isegi need, kellele antakse lihtsam ülesanne – näiteks seista –, ei tohi tuimalt passida, vaid peavad püsima rollis, rääkima lugu.

Nii hakkab kogu kombinatsioon Raenoki käe all ilmet võtma. Tantsivatest tüdrukutest hakkavad tõepoolest pideva uuesti tegemisega kooruma iseseisvad karakterid, justkui oleks teisele poole akent tekkinud nähtamatu publik.

Neljas päev – esinemine

Reedene meeleolu on juba hoopis teine kui kõigil eelnevatel päevadel. Spordisaalis valitseb rahu. Tantsud on selgeks õpitud, nüüd vaja need veel ainult ette kanda. Justnagu osaleja Miia mulle ükspäev ütles: “Kui trennis on raske, on pärast kerge.”

Üksikutes gruppides harjutatakse veel tantsukombinatsioone, kuid üsna pea viib peaproovi meeleolu tantsijateparve oma vooluga kaasa. Laagrilised on entusiastlikud. Muretsemiseks pole põhjust. Kui, siis vaid üheksainsaks hetkeks, kui väike poiss esimesest reast arvab, et kontsert on reede õhtu asemel laupäeva õhtul.

Peaproovis vaibub mu paanika ja kartus, et ma enam ühtki sammu ei mäleta. Mingid mäluaugud on, kuid teisi piiludes tulevad sammud meelde.

Õhtusele kontserdile on kogunenud päris palju rahvast. Nii mõnestki suust on kuulda lubadusi, kuidas enam kunagi lavale ei minda. Minul ei teki, vaatamata vähestele oskustele, mingit paanikat ja see maksab mulle kätte. Öeldakse ju, et tänu adrenaliinile suudame endast rohkem anda.

Üldiselt sujub pikk kontsert hästi. Kõige kõvemaid aplause saavad tüdrukute ülekülluse tõttu poiste tantsurühmad. Lava taga käib kogu aeg hirmus sagimine. Pidevalt on tarvis selga saada uued seelikud, leida rätikud, jalanõud. Enne salsat läheb eriti kiireks. Ometi laabub kõik ladusalt, eelkõige tänu teadustajale, kes räägib senikaua, kuni ka kõige aeglasem endale seeliku selga saab.

Esinemine läheb väga kiiresti ja lavalt lahkudes tahaksin korra veel tantsida, sest nüüd lõpuks on mul kõik meeles. Ometi tuleb minna ja leppida teadmisega, et peaproovis läks paremini.

“Perfektsust on raske saavutada,” nendib tantsulaagris osalenud Kristiina, kes tunneb et just contemporary jazz’i ja moderntantsu kava läksid tal kõige paremini. “Moderntantsu kava esitades ma enam ei mõelnud,” räägib tüdruk ja see paneb mind mõtlema, et küllap just see ongi tantsimine, kui võid oma keha nii palju usaldada, et lased tal mõtte sekkumata tegutseda.

Kõige keerulisemaks peab Kristiina Carmel Köisteri hiphopi kava, oma suurimaks apsakaks aga libisemisi. “Kõige parem oli, ma arvan, treenerite valik – kõik olid ülihead ja erinevad,” kiidab Kristiina tantsuõpetajaid, kuid ei unusta lõbusat laagriliste seltskondagi.