Jüri Kukk: Milleks on Pärnu linnale vaja sellist arengukava?

Jüri Kukk.

FOTO: PP

Ehk on minu arusaam ühest linna arengukavast lihtsustatud, aga arvan siiski, et sellise kava koostamisel on üldse mõtet vaid juhul, kui on kas või uduseltki võimalus, et vähemalt pool kavandatust saab ellu viidud.

Sellisel kavandamisel pole mõtet

Et Mai elamurajoonis, mis on ometi Pärnu linna suuremaid piirkondi, ei peetud vajalikuks eraldi arengukava arutelu korraldada, osalesin kesklinna üritusel.

Kuigi arutelu kippus sealgi vägisi päevaprobleemide kallale, sain seal linnaametnike vastusena ühele ärksale linnakodanikule (neid ei osalenud arutelul just palju) teada, et kui arengukavas kirjapandust kümme protsentigi realiseerub, pole selles midagi erilist ja taunitavat.

Olen siiski vastupidisel seisukohal ja arvan, et sellisel kavandamisel pole mõtet. Sellise arengukava kokkupanemiseks kasutatud inimesi oleks vaja rakendada hoopis konkreetsemate ülesannete lahendamisel.

Näiteks Pärnu elanike arvu vähenemise peatamiseks ja ettevõtlusele võimalikult soodsate tingimuste loomiseks, et töökohtade arv linnas oluliselt suureneks. Eks siis saagi reaalseks visioon linnakodanike senisest kõrgemast palgast, mida arengukava eesmärgina põhjendatult esitatakse.

Ma ei taha sugugi vaielda vastu nendele põhilistele arengusuundadele, mis arengukavas kirjas. Vastupidi, need on vist ainukesed asjad, milles kava koostajatega põhimõtteliselt ühte meelt olen.

Kuid kui isegi Pärnu linnavolikogu esimees Vahur Mäe on seisukohal, et tegemist peab olema ellujäämisstrateegiaga, ei ole praegusest helge “päikeselinna” pildi maalimisest (arengukavana) ju mingit reaalset kasu. Pealegi makstakse selline küsitava väärtusega töö kinni linnakodanike rahakotist, mis ei ole just kõhukas.

Kavandatu ja reaalse arengu senise lahknevuse põhjusena on toodud välja linna kiiresti muutuvad poliitilised olud. Teiste sõnadega, kui meie praegused targad valitsejad olnuks otsustajad aegade algusest, oleks kõik hoopis teisiti. See annab põhjuse pühkida laualt kõigi varem linna valitsenud poliitikute ja nende heaks töötanud spetsialistide seisukohad ning panna asi uuesti paika ikka iseenese tarkusest, mis on, teadagi, absoluutne.

Minu kirjatüki eesmärk ei ole näidata, kui rumal selline seisukoht on. Samal ajal pidanuks seda teemat käsitlema juba uue arengukava koostamise esimeses etapis senist arengut analüüsides, sellele hinnangut andes. Midagi sellist lugeja uuest arengukavast kahjuks ei leia.

Ettepanekud

Mulle on ette heidetud, et “mis sa virised, esita oma ettepanekud”.

Väga raske, peaaegu võimatu on teha ettepanekuid situatsioonis, kus arengukava koostajad on “mänguväljaku ja sellel liikuvad nupud” kindlaks määranud ja oma reeglitega piiritlenud.

Üldisemalt öeldes soovivad nad, et ma mängiks nende reeglite kohaselt otsekui kabet, valikuks käia nupuga edasi paremale või edasi vasakule, ei rohkemat.

Mina aga näen, et mängida ei tule tamkat, vaid hoopis keerulisemat mängu, mille mänguväljak ei piirdu 64 ruuduga, millel liikujatel on selleks lugematu arv võimalusi.

Teen mõne ettepaneku, kuidas linna arengukava koostamisega edasi minna.

Esiteks võtke, sõbrad, aeg maha ja pikendage praeguse arengukava kehtivusaega, muutes vajalikul määral selle tegevuskava. Alles pärast järelemõtlemist ja põhjalikke analüüse on mõtet koostamisel kava juurde tagasi tulla.

Kõik argumendid kiirustamise kasuks, nagu takistaks uue arengukava puudumine linnale finantstoetuste laekumist, on võimalik maha võtta selliseltki.

Teiseks tehke või tellige (kogutud on ju hulk faktimaterjali) kõigepealt korralik analüüs selles võtmes, mis oli kirjas varasemates arengukavades, ja keskenduge vajadusel (minu arvates on see olemas) arengu olulisematele suundadele ja nende mõjutamise viisidele lõppeesmärkide realiseerimiseks tarvilikes tegevustes.

Dokument, milles loetakse üles iga tegevusala prioriteedid ja nende realiseerimise võimalused on täpsustamata ja ülejäänud tegevusaladega sidumata, ei saa täita oma ülesannet arengukavana.

Kolmandaks võtke käsile arengukavaga plaanitava finantseerimise strateegia koostamine, et luua selline finantsstrateegia, mis oleks arengukava osa – kogu arengukavas määratletud perioodiks.

Ma ei räägi eelarvestrateegiast, mida tuleb seaduse kohaselt nagunii igaks järgnevaks neljaks aastaks koostada ja mis on omaette dokument ning täpsustab arengukavas fikseeritut. Mõtlen finantsstrateegiat hoopis laiemas mõttes. Just selles strateegias näidatud võimalused saavad olla tegevusalade eesmärkide sidumise aluseks.

Olen seisukohal, et ainult kirjeldatud finantsstrateegia koostamine võimaldab kokku panna arengukava, mille lõpptähtaja möödumisel ei peaks tõdema, et kahjuks on sellest, mis kirja sai pandud, tõesti realiseerunud ainult kümme protsenti.

Jõudu tööle!

Tagasi üles