Gert Siniloo: Mõtisklus presidendivalimiste üle

Gert Siniloo. Foto: PP

Mina ei kuulu kohe kindlasti nende hulka, kelle arvates tänavused presidendivalimised on seni möödunud igasuguse arutlemiseta. Tõsiseks debatiks pole Toomas Hendrik Ilvese ja Indrek Tarandi vahel läinud, kuid see-eest on saanud kõvasti arvamust avaldada politoloogid ja muud eksperdid, rääkimata poliitikute või nii-öelda tavaliste inimeste omavahelistest vestlustest. Võib arvata, et kui Tarand poleks nõustunud presidendiks kandideerima, oleks me sellestki vähesest ilma jäänud.

Kas vaid põhiseaduse valvur?

Need arutelud ja hiljuti Pärnu Postimehes ilmunud riigikogulase Tõnis Kõivu artikkel (vt “Toomas Hendrik Ilves on Eestile hea president”, PP 12.08) panid mindki tahtma midagi sekka öelda. On kolm põhimõttelist asja, mille senine käsitlus on mind pisut häirinud ning mille kohta tahaksin oma arvamuse avalikuks teha.

Esiteks see, mis puudutab presidendi rolli Eesti ühiskonnas. Taasiseseisvumisest saati on meil olnud kolm presidenti, kellest igaüks evib mingit endale ainuomast mainet.

Lennart Meri on sageli peetud kogu rahva presidendiks, ent ta ju polnud üksnes suurepärane suhtleja ega näitleja. Meri oli rahva president pigem selles mõttes, et tema mõtteavaldused ja hoiakud kujundasid suuresti ühiskonna vaimsust ja olid teetähisteks eesmärkide saavutamisel. Peale selle oli ta poliitikutele võimas autoriteet.

Arnold Rüütel seevastu eelistas jääda tagasihoidlikuks ja igati väärikaks presidendiks, see õnnestus tal üsna hästi.

Toomas Hendrik Ilves on aga eelkõige tuntud kui suurepärane välispoliitika tundja ning intellektuaal.

Ma ei salga üldse, et minu meelest suutis presidendi rolli kõige paremini välja kanda Meri. Just nimelt tänu oma mitmekülgsusele.

Mind häirib väga, kui praegu räägitakse, et president peab olema vaid põhiseaduse valvur ja sellega kõik piirdukski. Loomulikult on põhiseaduse kaitsmine ja selle järgi tegutsemine presidendi olulisim ülesanne, kuid selles ei saa seisneda tema ameti kogu olemus.

Riigi president ei saa tegutseda üksnes põhiseaduse viienda peatüki kohaselt ega lugeda end seeläbi konstitutsiooni garandiks. Ta peab kaitsma põhiseadust tervikuna alates preambulist ja hoolitsema selle eest, et eelkõige poliitikute tegevus oleks tema kaitsealuses sätestatuga kooskõlas.

Kuid nagu öeldud, ei saa see olla presidendi ainus missioon. Vastasel juhul võiks riigi- või valimiskogu saata iga viie aasta tagant Kadriorgu mõne suvalise parlamendiliikme, arvestades presidendile eraldatud nõunike koosseisu.

Tõnis Kõiv isegi suudaks kahtlemata põhiseaduse läbi lugeda ja nõunike abiga aeg-ajalt ühiskonnale märkusi teha. Kuid niisugust marionetti üks väikeriik endale ometi lubada ei saa.

Ei tohi olla üksnes ehitud nukk

Minu arvates peab olema Eesti president keegi, kes peale põhiseaduse kaitsmise manitseb jõuliselt poliitikuid ja avaldab vastavalt oma paremale äratundmisele paha- või heameelt ühiskonna valupunktide suhtes.

President ei tohi olla üksnes ehitud nukk, vaid peaks olema ühiskonna vaimne liider, kui soovite. Seda kõike ei saa aga põhiseadusesse kirjutada, mis tähendab, et president peab ise olema väga tundliku närviga ja aduma, mida temalt parasjagu oodatakse.

Teiseks olen ma tähele pannud huvitavat asja, olles vestelnud inimestega presidendivalimiste teemal. Peaaegu kõik minu jutukaaslased on kinnitanud, et praegune president peaks jätkama, ent üsna ruttu on nad lisanud, et kedagi paremat praegu ei ole. Selles paistabki seisnevat nende kaalukaim põhjendus.

Mind paneb niisugune ütlemine sügavalt imestama. Kas tõesti võib keegi presidendiks saada vaid seetõttu, et kedagi teist pole võtta, nii-öelda parema puudusel?

Loomulikult pole ma sellega nõus. Minu meelest on Eestis küllaga inimesi, kes sobiksid presidendiametisse suurepäraselt, olles end oma senisel tegutsemisalal väga hästi tõestanud. Ma hoidun siinkohal nimede nimetamisest, et vältida nende tublide inimeste mõnitamist anonüümsete ilkujate poolt.

Isegi kui keegi arvab, et peale Ilvese pole praegu kedagi paremat presidendiks valida, siis minu arvates näitab ainult vastaste puudumisele rõhumine tema poolehoidjate nõrka argumentatsiooni. Kas tõepoolest pole Ilves oma ametiaja jooksul saatnud korda midagi sellist, millega tema jätkamist põhjendada võiks?

Kolmandaks soovin ma natuke arutleda presidendi otsevalimise teemal.

Olen umbes pool aastat tagasi kirjutanud artikli presidendi institutsioonist ja avaldanud sealsamas valmidust algatada parlamentaarse valitsemisvormi muutmise üle arutelu. Tundub, et nüüd on selleks aeg küps.

Tunnistan ausalt: ma ei tea, kas me peaks põhiseadust muutma nii radikaalselt, et Eesti muutuks presidentaalseks vabariigiks. Sel oleksid oma plussid, millest rahaline kokkuhoid oleks kindlasti kõige pisema väärtusega.

Pigem tasuks rõhuda presidendi institutsiooni lihtsusele: riigil on tugeva mandaadiga üksainus liider, kes saab ellu viia oma või partei vaateid. Samal ajal on teada, et presidentaalsest vabariigist võib palju hõlpsamini saada hoopis diktatuuri all ägav maa.

Presidenti võiks otse valida

Praegu tundub mulle, et parlamentaarne riigikord võiks Eestis jätkuda, kuid ma usun, et praeguses süsteemiski oleks võimalik rahval presidenti otse valida. Ausalt öeldes, ma leian, et nii see peakski olema.

Tõsi, kas või eelmised valimised näitasid, et Eesti presidendiks pürgijal peab olema rahva toetus, kuid fakt on see, et 101 riigikogulast või 350 valijameest ei saa teha oma otsust, tuginedes tuhatkonna inimese seas korraldatud arvamusküsitlusele.

Me ei saa lõputult jahuda parlamentarismi alalhoidmise vajalikkusest, kui me ei tea, kas see on jätkuvalt see, mida kodanikud soovivad. On täiesti selge, et me vajaksime vastavat arutelu, mis lõpuks peaks viima rahvahääletuseni.

Ja lõpetuseks: ma ei arva, et Toomas Hendrik Ilves oleks olnud Eestile väga halb president või et järgmised viis aastat temaga tuleksid suisa väljakannatamatud. Ma ei leia ka, et ta oleks välispoliitiline bluffija või häbematu ülbik.

Mul on vaid kahju, et Ilves sümboliseerib nüüd sedasama, mille vastu ta paistis olevat viis aastat tagasi. 2006. aastal rääkisid inimesed, kuidas nad loodavad, et Ilvese valimine toob endaga kaasa muutusi, mida nad Rüütli jätkates ei näe tulevat.

Nüüd tundub Ilves ise paigal seisvat, ta mõjub väsinu ja tüdinuna. Kunagi säranud välisministrist on saanud letargiasse vajunud president. Ehk olid meie ootused liiga suured?