/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Üpris oodatult valis riigikogu eilsel erakorralisel istungil presidendivalimiste esimeses voorus Toomas Hendrik Ilvese teiseks ametiajaks Eesti riigipeaks. Kõik, milles erakonnad enne eilset olid kokku leppinud, jäi kehtima ja kui võtta aluseks parlamentaarse riigi idee, ei tohiks nurisemist olla, sest protsess kulges vastavalt kokkulepetele ja tsiviliseeritult.
Keskerakonna esitatud kandidaat Indrek Tarand kogus vähe hääli, et presidendiks saada, kuid pälvis küllaldaselt tähelepanu, et enda olemasolust Euroopasse kadumise järel kodumaal teada anda. Tuntus on tugev kapital ja igaühele teeb au, kui saab oma elulookirjeldusse märkida, et on olnud ametlik presidendikandidaat.
See, missuguseks kujuneb elu Eesti Vabariigis järgmise viie aasta jooksul, kui Kadriorus hoiab ohje taas Ilves, ei olene kuigivõrd presidendist, pigem ikka kodanikest ja esindusdemokraatia puhul riigikogulastest ja kohalike omavalitsuste volikogudest, mida enne järgmisi presidendivalimisi valijad komplekteerida saavadki.
President Ilvese valimisteeside järgi näeb ta Eesti ees lähiaastail kaht keskset ülesannet. Esiteks peab “Eesti käituma täiskasvanud demokraatliku riigina, viisil nagu kõrgesti arenenud ja maailma parimatesse organisatsioonidesse kuuluvale ühiskonnale kohane” ja teiseks “häälestagem end sellele, kuidas head mõtted teoks teha”. Need on üldfilosoofilised eesmärgid, mille teostamisel Eesti peamiselt esindusfunktsiooniga president saab tõepoolest kaasa aidata.
Pole põhjust arvata, et teist korda ametisse valitud president Ilves on midagi enamat või vähemat kui esimest korda ametisse valitud president Ilves. Kogemusi ja kontakte on kahtlemata lisandunud ning kindlasti on juurde tulnud teadmisi nii Eestist kui eestlastest ja see laseb tal paremini oma sõnumeid sõnastada. Kuivõrd neist sõnumeist viie järgmise aasta jooksul huvitatud ollakse, on iseasi.