Nii me valisimegi presidendi

Väino Linde. Foto: PP

Kui sotsiaalteadlased mõni aasta tagasi vastavat küsitlust korraldasid, selgus, et ligi paarkümmend protsenti vastajatest soovis Eestile kõva käega juhti. Vaevalt see paleus praeguseks kadunud on, sest miks muidu heideti avalikkuses president Toomas Hendrik Ilvesele kohati ette, et ta on mugav riigipea poliitikutele ega kutsu neid liialt tihti enda juurde vaibale.

Sealjuures unustati tõsiasi, et Eesti on juba 1992. aasta rahvahääletusest saadik eelkõige parlamentaarne riik, kus kõik põhiseaduslikud institutsioonid on omavahel tasakaalus, ja presidendi ametikohtki pole kuidagi väljaspool poliitikat.

Täismaja

Oma kolmandatele presidendivalimistele minnes lootsin, et ehk seekord asi õnnestub ja riigipea valitakse parlamendis, nagu nõuab põhiseadus. Valijameeste kogu kui varuväljapääs riigipea valimisteks on samuti küll lubatud võimalus, kuid mõeldud kasutamiseks vaid siis, kui parlament ei saa oma tööga hakkama ja seal tekib hääletusel patiseis.

Esimesena kohtasin riigikogu koridoris üht oma kolleegi opositsiooni ridadest. Ta palus mul ikka läbi mõelda, kelle poolt hääletan. Ühtlasi viitas variandile, et uue riigipea puhul võivad presidendi kantseleiski väga olulised ametikohad uute inimestega täitmisele tulla. Otsesõnu ütlesin talle, et olen Ilvese toetaja ning minusugust vana poliitikahunti selliste võtete ega pakkumistega ei püüa.

Tore oli näha, et istungile olid kogunenud kõik 101 riigikogu liiget. See on kahjuks päris harv juhus. Mida aga üle aastate esimest korda nägin, oli see, et kogu parlamendikoosseis andis absoluutses üksmeeles heakskiidu päevakorra kinnitamisele. Ei mingeid vastuhääli või erapooletuks olemist ning hääletustabloo oli ühtlaselt roheline.

Tarandit saali ei lastud

Seaduse kohaselt tohib Eesti Vabariigi president osaleda igal riigikogu istungil ja tal on seal kindel istekohtki. Ilves kasutas selle võimaluse ära ja tuli saali koos käsundusohvitseriga. Näoilme kuidagi väsinud ja äraolev, kuid oma olekult siiski märksa soliidsem kui vastaskandidaat.

Presidendikandidaati parlamendi saali ei lubata, kui ta pole just riigikogu või valitsuse liige. Seepärast pidigi Indrek Tarand riigikogu saali ukselt tagasi pöörduma ja valimistulemusi kas rõdul või koridoris ootama.

Valimisprotseduur ise oli aga kuiv ja suhteliselt igav. Ei mingeid küsimusi ega kihutuskõnesid.

Hääletusjärjekorras arutasime kolleegidega, et riigipea valimised on praegusele parlamendikoosseisule võib olla üks tähtsamaid ettevõtmisi üldse. Kuid ega seaduste vastuvõtmise olulisuses saa riigikogu töö puhul muidugi kahelda.

Kuigi Ilvese esitajaid oli algul 75 riigikogu liiget, on 73 talle antud häält igati hea tulemus. Kahe hääle nii-öelda kadumine valimistel on positiivne märk sellest, et meie president ei saanud järgmiseks viieks aastaks võimule erakondade range parteidistsipliini, vaid teda tõesti toetavate riigikogu liikmete abil.

Samuti oli heameel näha, et algul Ilvese vastaskandidaadi Tarandi üles seadnud riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson oli üks esimesi, kes valimistulemuste väljakuulutamise järel tagasivalitud riigipead õnnitlema tõttas. See näitab, et poliitiline võitlus ei välista meil enam poliitilist kultuuri.