Koduna on Eesti parim maailmas

Toomas Hendrik Ilves. Foto: PP

On haruldane au pöörduda teist korda Eesti Vabariigi presidendi ametisse astudes kõnega kõigi teie poole. Rahva ehk meie enda valitud parlamendi ees. Ühena meie kõigi seast. Tänavu oleme väärikalt ja eestiliku vaoshoituse, ehk isegi väikese umbusuga tähistanud kakskümmend aastat tagasi sündinut.

Täpselt viis aastat tagasi seadsin samas saalis meile sihi elada Eesti vabaduse taastamise kahekümnendal aastal nii, nagu poleks okupatsiooni siin kunagi olnudki – aitab kibedusest ja vabadusetooja oreooli pärast kaklemisest; aitab ülemineku kaotajate ja võitjate eristamisest. Et käitume rahva ja riigina nagu täiskasvanud, kes vaatavad vastutustundlikult homsesse. Avaldasin lootust, et Eestis tunneb iga inimene end väärika ja väärtuslikuna. Et me riik on ausameelselt oma rahva teenistuses.

Täna viis aastat targemana tunnistan, et nende sihtideni ei saa jõuda viie ja ehk isegi mitte kümne aastaga. Ent ma tunnen, et oleme riigi, rahva ja ühiskonnana liikunud valdavalt õiges suunas.

Korruptsiooni on vähem, vabakond tugevam ja tühja tülitsemist on harvem, ka siinsamas riigikogu saalis.

Oleme peaaegu lahti saanud oma põhilisest hirmust: kas jääme alles, kas jääme rahvana ellu? Sisemise usu ja väliste ankrukettidega, NATO, Euroopa Liidu ja euro abil oleme endid, oma kodud ja pered kinnitanud oma kodusadamasse, vabasse Eesti riiki.

Täna teame, et kusagil mujal ei oota meid haljamad aasad või muretumad riigid. Meie töö on teha siin Eestis. Saame sellega hakkama, kui igaüks meist täidab oma kohust, seab Eesti huvid esiplaanile ja isiklikud huvid kõrvale.

Jakob Hurt sõnastas juba ammu meid kaua saatnud mure: meie väiksus ja oskus sellega toime tulla. Seda muret ei murra ühegi täpse rehkenduse ega teoga, vaid õige hoiakuga.

Kui edukas ja jõukas, kui kestev ja kestlik saab olla riik, milles elab vaid 1,3 miljonit inimest – ligilähedaselt niisama palju, kui Helsingis koos teda ümbritsevate äärelinnadega või Taani pealinnas Kopenhaagenis? Oleme jõudnud veenduda, et tuleme oma riigi pidamisega toime.

Kuidas tuleb Eesti riigina toime? Kas oleme piisavalt targad, uuenduslikud ja ettenägelikud? Üks hea näide arukast riigipidamisest on meie e-riik, millega, tasub tunnistada, oleme erakordselt hästi toime tulnud. Siin oleme ammu ületanud niinimetatud uute ja vanade Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise lõhe.

Oma võimaluste selge tajumine ongi Eesti suuremaks tegemise eeldus. See on me omariikluse paradoks. Küsimus on selles, kuidas leida Eestist seda suurust, mis võimaldaks meil jätkuvalt areneda ja kasvada, võrdselt teistega ja samas paremini paljudest – just nii, nagu unistame.

See tähendab, et inimestevaheliste suhetega alustades ja Euroopa võlakriisi suhtumisega lõpetades peame mõistma oma väiksuse paratamatuid piiranguid ja tegema nendes piirides tarku valikuid.

Alustan Euroopa Liidu ja euroga. Need olid eesmärgid, millega tegelesime sisuliselt kogu põlvkonna vältel. Nüüdseks kehastab ehmatavalt suur osa Euroopast seda, mida meie, õnneks, ei ole. Vastutustundetu eelarvepoliitika ja selle tulemused, lõhestatud ühiskonnad, suutmatus aduda paratamatust, et senine elukorraldus ei saa kesta, laiemas mõttes rahvast koos hoidva usalduse kriis.

Nii võibki Kreeka abistamine näida ebaõiglane, sest meie oleme ju teinud teisiti: oleme üheskoos pingutanud ja oma võimeid realistlikult hinnanud, mitte püüdnud tänast heaolu võimendada homsete võimaluste arvelt.

Selline hoiak Kreeka suhtes on loogiline. Aga eelkõige lasub meil vastutus tõusta kõrgemale emotsioonidest, kaaluda kõigi võimalike variantide tagajärgi ja teha ratsionaalne otsus.

Kreeka või koguni suure osa Euroopa majandusliku kokkuvarisemise puhul pole Eestil midagi võita, ent tohutult palju kaotada. Mõistlik ja vastutustundlik on teisi aidates ennast aidata.

Pole presidentki nii arutu, et ta arvaks, nagu võiks vaesema riigina rikkamate ja raiskavate riikide päästmises olla midagi meeldivat.

Aga pannes kaalule võimalikud kaotused ja ähvardava kaose hinna Eesti majanduse taastunud tervisele, olen valmis seda tegema.

Euroopa Liidus näikse olevat moes ühist Euroopat maha teha. Meil kajastub see valdavalt ahvitud upsakuse kaudu, kus sätitakse end mujal leviva populismi kiiluvette.

Meenutan, et Eesti pole Euroopa Liidus kaugeltki kannataja või kaotaja. Oleme veel päris kaugel Euroopa Liidu eelarvesse netomaksja staatusest. Aastal 2012 tuleb iga kuues euro Eesti riigi eelarvesse Euroopa Liidult.

Järgmise aasta olulise ja mastaapse taristu väljaehitamise maksab 80 protsendi ulatuses kinni Euroopa Liit.

Piltlikult öeldes saab iga Eesti riigi ehitusobjektil rassiv töömees esmaspäevast neljapäevani palka Brüsselist ja alles reedel Tallinnast.

Kui oleme suhteliselt vaesema riigina läinud rikkamatele appi, siis on meil moraalne õigus küsida ühisest eelarvest suuremaid, tegelikult aga võrdsemaid toetusi.

Vajame oma soovide selgitamisel ühiskondlikku arutelu, mis vormitakse valitsuse eelarveläbirääkimiste mandaadiks.

Peame eristama, mis on meile jõukohane, mis on otstarbekas ja mida teeme lihtsalt sellepärast, et meist oluliselt suuremad riigid midagi samasugust teevad.

Seepärast pole alati tark mõõta Eesti selle või teise valdkonna kulusid Euroopa Liidu keskmisega. Sageli peame mingis valdkonnas kulutama rohkem. Põhjusel, et meid on vähe, et Eesti on väike. Mõnel teisel alal seevastu tasuks olla kokkuhoidlikum.

Kas me tõesti peame järgima suurriiklikku väeliigistruktuuri eraldi õhu-, mere- ja maaväestaapide ja karjääriredelitega? Kas meie välisesinduste praegune võrk peegeldab meie tegelikke vajadusi või on siin hoopis tarvis teha ümberkorraldusi? Usutavasti annab välisministeeriumi analüüs sellele peatselt vastuse.

Ja vastupidi, on asju, kus oleme sunnitud rohkem kulutama. Kui mõnes suures riigis ei pane paar ajutiselt rivist välja langenud päästekopterit kedagi muretsema, siis Eesti-sugusele riigile tähendavad need paar kopterit kogu päästevõimekust.

Siin võib rumala kokkuhoiu arve väljenduda kaotatud inimeludes. Oleme niigi väikesed, me ei saa lubada rumalaid inimkaotusi.

Oma teede, raudtee- ja energiaühenduste poolest oleme endiselt Euroopa ääremaa ja sestap on investeerimine taristusse üks olulisemaid eesmärke.

Me ei peaks laskuma lihtsustatud vastandumisse, kas eelistada tuleks ajusid või hoopis betooni. Vajame mõlemat. Meil tuleb väga tõsiselt mõelda hariduse kvaliteedile ja endalt küsida: kas me käitume oma laste ja seega rahvaga vastutustundlikult, kui me endiselt arvame, et igas vallas peab olema gümnaasium?

Väikese õpilaste arvuga kool annab pearahasüsteemi tingimustes kindla peale vaid ühesuguse tulemuse: väljaspool linnu elavad lapsed saavad kehvema hariduse kui linnalapsed. Ja see on maal elavate laste jaoks talumatult ebaõiglane.

Aasta pärast on meil laual värskeima rahvaloenduse andmed. Kasutagem neid numbreid teejuhina kursi muutmiseks ja õigete, sageli paratamatute otsuste langetamiseks.

Valitsus ja omavalitsused on vaid osa meie riigi vundamendist, vaid osa sellest, mida tuleb tugevdada. Ammu enne, kui mind viis aastat tagasi sellesse ametisse valiti, rääkisin samasuguse veendumusega sellest, et meil on vaja tugevdada meie vabakonda, kodanikuühiskonda.

Tugev vabakond on tõhusaim kaitsesüst populismi vastu ning samas parim enesekaitse neiks juhtudeks, kui ühiskonda tabab kriis või katastroof.

Vabakond, kodanikuühiskond – kuidas iganes nimetame seda vabatahtlikult kokku tulnud ja koos tegutsevate seltsingute kogumikku – moodustab meie riigi selgroo ja sidekoe. Selle, mis hoiab meid sõltumatutena. See kaitseb meid riigi või kohaliku võimu pealetükkivuse eest.

Vajame riiki, et see meid kaitseks, ehitaks teid, hariks väikseid ja suuri, tagaks eakatele väärika vananemise ja haigetele kättesaadava ravi. Kõigeks selleks maksamegi oma makse.

Ühiskond on indiviididevaheline vabatahtlikust koostööst spontaanselt tekkinud kord. Riik abistab seda, aga ei sekku seal, kus tal pole asja: eraelus, meie vabakoosluse valikutes. Just selline on eduka, demokraatliku ja õigusriigi ühiskonna alusleping.

Meie riigi kõige olulisem osa on kodanik, iga elanik, kes siin teenib oma igapäevast leiba, siin sirgub või peab pensionipõlve. Sallivus, viisakus ja sõbralikkus ei sõltu rahvaarvust. See kallis vara on meil täitsa tasuta käes. Ja sellest, uskuge mind, sõltub meie edu või ebaedu rohkem kui millestki muust.

Meil on aina suuremaks jututeemaks eestlaste kolimine välismaale. Olen väga murelik, kui loen ja kuulen, et põhjus lahkumiseks ja mitte naasmiseks on sageli Eestis tajutav sallimatus, hoolimatus ja tigedus. Hiljaaegu kinnitas seda veendumust peagi valmiv teaduslik uuring.

Eestis elab veidi üle miljoni inimese. Igaüks meist tunneb kedagi, kes teab kedagi kolmandat ja sealtkaudu igaüht meist. Me kõik oleme üksteisega tuttavad, teineteisest umbes kahe “tere” kaugusel.

See väiksus ja lähedus tähendab, et oleme omavahel seotud. See on väiksuse kadestamisväärne võlu, sest selles ruumis on iga inimene tohutult suur ja tähtis.

Ent sellel on ka teine pool. Haavatavus. Teiste, ja seeläbi meie enda haavatavus. Käitume vahel nii, nagu elaksime suures anonüümses riigis, kus naljalt kedagi rohkem kui kord elus ei kohata; kus võime suvalist inimest solvata, sest ta ongi suvaline inimene. Eestis pole keegi suvaline inimene. Igaüks on kuidagi seotud. Kunagine hoolimatus ja kurjus, lendu lastud mürgine sõna elab seetõttu kaua, mürgitab me elusid aegumatu jõuga ning nõrgestab sel viisil me ühiskonda ja riiki.

See ongi koht, armsad kuulajad, kus mu optimism Eesti suhtes ei ole piiritu. Võime siin imesid teha, aga kui tambime meie oma inimesi, siis kuidas me tõuseme? Kui me ei suuda arutada asju isikustamata ja sõimuta, siis pole mingit mõtet jätkata diskussiooni teemal, miks inimesed lähevad Eestist ära.

Me oleme vabad. Elame vabas riigis, mis on meie endi tehtud. Algusest peale. Meil on vabadus teha seda, mis meile rõõmu ja rahuldust pakub. Meil on õigus, ja vääramatu õigus käituda vastavalt oma südametunnistusele.

Meil on õigus minna ja tulla vastavalt oma meelevallale. Meil on täielik vabadus valida, millised oleme. Võime vabalt olla hoolivad ja lahked, sest seda ei keela keegi. Meil on vabadus olla suure südamega. Seda vabadust lubangi presidendina kaitsta. Täpselt nii, nagu luban seista õigusriigi, Eesti julgeoleku ja meie pikaajaliste huvide eest; ja luban seista vastu lihtsaid ja kiireid lahendusi lubavale populismile.

Luban seista vabakonna eest ja seista vastu katsetele pisendada kodanike vabadusi.

Luban seista inimeste väärikuse eest ja hakata vastu katsetele inimesi pisendada, neid ähvardada või mõnitada. Lähtugu need katsed siis riigi või kohaliku võimu tasandilt, meediast või ärist.

Meil kõigil siin on võõrandamatu õigus ja vabadus öelda iga oma teo ja lausega: jah, see siin on minu ja sinu kodu ning see on meile parim maailmas. Elagu Eesti!

Kõne avaldatakse lühendatult.