Juhtkiri: Balti põllumehed haarasid vigla

Pärnu Postimees. Foto: PP

Lõpuks ometi sai Eesti ja ülejäänud Balti riikide põllumeeste mõõt täis, päädides meeleavaldustega Euroopa Komisjoni kohalike esinduste ees ja Brüsselis.

Muidugi on võimalik põllumeeste olukorda vaadata pooltühja või pooltäis klaasi näitena. Seda enam, et kümmekond aastat tagasi ei saanud Eesti põldurid üldse mingit toetust. Nii võiks öelda, et klaas on pooltäis, ja see oleks ju hea.

Ent võrreldes Eesti põllumeeste saadavaid toetusi kliima poolest soodsamates tingimustes farmerite omadega, on klaas selgelt ikka veel pooltühi. Ja see pole hea. Pealegi tuleb arvestada, et elu maal on kõike muud kui meelakkumine. Kauplused ja postiasutused suletud, teenused ja arstiabi kipuvad kaugenema, inimesed kolivad linna, kus elujärg parem ja lihtsam toime tulla.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused on ilmekaim näide, et palju räägitud-kiidetud solidaarsus on sõnakõlks. Balti põllumeeste väljaastumistega ajaliselt ühte langenud Euroopa Komisjoni põllumajanduspoliitika reformimise kava avalikustamine polnud siiski juhus. Reformimise hädavajalikkus on ilmne ja seda väga mitmel põhjusel. Oluline on arusaam, et ajal, kui toiduained muutuvad strateegiliselt tähtsaks kaubaks, peab põllumajandus ellu jääma ja olema jätkusuutlik kogu ELi territooriumil. Teisisõnu: põllumehe tähtsus suureneb oluliselt.

ELi järgmisel eelarveperioodil 2014–2020 jäävad põllumajanduskulud 2013. aasta tasemele. Seega algab suurem raha ümberjagamine, mille kavad on juba pälvinud kriitikat. Põllumajandustoetuste tõstmisel ei aita ainult Balti riikide ega Poola ühispingutusest. Vaja on kõigi siiani napilt põllumajandustoetust saanud ELi liikmesriikide koostööd. See ei pea tähendama vastandumist ELi vanadele liikmetele, vaid ühisele arusaamisele jõudmist, et vanaviisi – kellele näpuotsaga, kellele toobiga – enam edasi ei saa.