Kindlasti olete kuulnud väljendit ”ühe raamatu autor”. Sageli on sel puhul tegemist inimesega, kes kirjutanud mitu teost, kuid ajalukku läinud neist vaid ühega. Kuid on selliseidki, kes oma elu jooksul ongi ainult ühe raamatu jõudnud välja anda.
Ajakirjanik ja luuletaja Mart Lekstein-Lepaste 125
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikaliseks ”ühe raamatu autoriks” võime pidada Mart Leksteini, kes luulekoguga ”Kurbus” (1919) on kindlustanud endale koha Eesti luule ajaloos. Mis sest, et tagasihoidliku, kuid ikkagi koha.
Aeg-ajalt on tema luuletusi mõnda antoloogiasse jõudnud ja vähemalt üks neist elab edasi viisistatult lauluna.
Peamiselt ajakirjanikuna leiba teeninud Mart Lekstein oli sündinud 22. oktoobril 1886 Pärnumaal Tori vallas Lepaoidu talus. Alles 1937. aastal, alla kahe aasta enne surma eestistas ta oma nime Lepasteks. Teatmeteostest leiame ta enamasti Leksteini alt.
Hariduse sai Mart Lekstein kohalikus vallakoolis, Tori kihelkonnakoolis ja Pärnus linnakoolis.
Nooruses töötas ta isatalus ning hakkas juba sel perioodil saatma kaastöid ajakirjanduslikele väljaannetele, nagu Postimees, Sakala, Meie Kodumaa.
1905. aasta revolutsiooni ajal olevat ta koolivennaga andnud Pärnus välja käsikirjalist ajalehte Edu, mis paraku politsei läbiotsimise hirmus hävitati.
Aastatel 1908–1911 teenis Lekstein sundaega tsaariväes Poolas ja Ivangorodis. Oli seejärel kontoriametnik ja ühtlasi kohaliku rahvahariduse seltsi raamatukoguhoidja.
Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti Lekstein taas sõjaväkke ja enamiku sõja ajast veetis ta Petrogradis tagavarapolgus.
Revolutsiooni järel pöördus Lekstein tagasi kodumaale ja tegi 6. polgu koosseisus läbi Vabadussõja, osaledes Põhja-Läti lahingutes.
Aastatel 1920–1923 oli ta Pärnu linna raamatukogu juhataja, seejärel erakondadest sõltumatu Pärnu Päevalehe toimetaja kuni 1930. aastani, misjärel töötas sama väljaande vastutava väljaandja ja talitusejuhatajana. 1921. aastal abiellus Veronika Kukega.
Mart Lekstein (Lepaste) suri 23. aprillil 1939 angiini tagajärjel tekkinud tüsistustesse.
Leksteini ainsaks jäänud luulekoguna ilmus 1919. aastal ”Kurbus”, mis omal ajal äratas kriitikutes valdavalt positiivset vastukaja.
Tegemist on praegugi lugemisväärse, enamasti heal värsitehnilisel tasemel kirjutatud tunderikka luulega, milles paraku domineerivad selgelt minoorsed motiivid.
Siin on nägemusi surmast ja hävingust, maailma hukkumisest, tuhkurhobusest, mustast rongast, surmast ja kõigest muustki, mis iseloomulik ekspressionistlikule luulele. Eesti kirjanduse ajaloos on olnud kombeks seda suundmust ajalauludeks nimetada.
Luulekogu arvustanud Artur Adsoni sõnutsi domineeris selles ”vaikse hardusega segatud nukrus”, noorele inimesele nii iseloomulik ”ilmavalu”.
Adson võrdles Leksteini luulet Rudolf Reimani ja Villem Grünthal-Ridala omaga, eelkõige tänu vormilistele kriteeriumidele (”grünthalikud pikad korrektsed read”).
Vormiliselt domineerivad siin tõesti kolme-neljasilbilised puhtad lõppriimid. Sisuliselt aga häving ja kadu.
Jaan Kärneri sõnade kohaselt on Leksteini luule oma olemuselt ”vaikne kurbmeelne protest surma õudse irvitamise vastu”. Vaid mõni luuletus (”Toomed lõhnadega meeli heidutavad”) on kirjutatud natuke helgemas meeleolus.
Üks selles luulekogus ilmunud luuletustest „Pää kummardan su ees, mu sui“ tõlgiti hiljem saksa keelde ja 1933. aastal helilooja Evald Aava viisistas selle.
Pärast luulekogu ilmumist avaldas Lekstein veel luuletusi (nt Lilulii 1924 nr 1), kuid pühendus seejärel pea täielikult ajakirjanduslikule tegevusele. Veidi enne surma jõudis ta tõlkida eesti keelde tollal noore Eesti-Vene poeedi Juri Šumakovi mõne luuleteose (vt Kirjandus ja Kunst 1936 nr 31).
Ajakirjaniku ja toimetuse juhina oli Lekstein oma kaasaegsete mälestuste kohaselt heatahtlik, tasakaalukas, vaoshoitud ja igati asjalik.
1938. aastal sattus Lekstein Pärnu Päevalehe vastutava väljaandjana korra järeltsensuuri hammasrataste vahele, kuigi pääses tookord vaid hoiatusega. Nimelt oli keegi pärast seda, kui talle Pärnu aadresslauast kogemata hobusepass väljastati, kirjutanud sellest lehte vestelaadse loo, mida peeti ebasündsaks.
Lekstein ei paljastanud Mari Prandi nime all esinenud veste autori tegelikku nime ja võttis vastutuse täiel määral enda peale.
Nii ajakirjaniku kui luuletajana esines Lekstein sageli ka ise erinevate pseudonüümide all, nagu Mart Malev, M. Lepp, Jõeste, Maiasmokk, Pärn ja Tunnistaja.
Mart Lekstein lahkus kindlasti oma elujõu ja võimete tipul. Kuid arvestades järgnevaid ajaloosündmusi, poleks temasuguse taustaga inimese käsi uue võimu all ilmselt kuigi hästi käinud.
Koha Eesti ajakirjanduse ja mõnevõrra luule ajalooski suutis ta enne seda aga endale kindlustada.