Andrus Ansipi eelmise kahe valitsuse justiitsminister ja praegune kultuuriminister Rein Lang oskab teeklaasis tormi tekitada. Viimati väljaütlemisega, et riigi raha eest tema massikultuuri ei levita.
Silvia Paluoja: Rahvaraamatukogud pole ministrilgi ühe latiga mõõta
10. november 2011, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise arvamuse trükimeedias väljapaiskamise aluseks on Langil statistika, mille järgi rahvaraamatukogud laenutasid mullu lugejatele röögatult palju inglase Barbara Cartlandi “naistekaid”, mille eest veeres riigist minema ligi 1600 eurot laenutushüvitist.
Suur ja väike vale
Nõukogude ajal öeldi, et on suur vale, väike vale ja statistika. Nüüd on kihevile läinud kirjanikud ja kirjastused, aga peapatusteks tehtud raamatukogutöötajad rõõmustavad, sest lõpuks ometi on nad pildile tõstetud.
Minu arvates pole rahvaraamatukogud ega nende lugejate eelistused Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud ministrilegi ühe latiga mõõta. Näiteks võiks ta ämmale külla sõites teha peatuse ühes Pärnumaa 43 rahvaraamatukogust, Allikukivil, mille juhataja koostatud eelmise aasta laenutuste edetabelis pole ühtegi statistikas ruulivat ajaviitekirjanduse autorit.
Seda küla vaimuvaramut külastavad piirkonna lugejad on võtnud koju kõige rohkem Ira Lemberi ajalooainelist “Päevalilli”, Roy Strideri “Minu Mongooliat” ja Morey Trishi “Printsi armuvilja”. Aga ka Aimee Beekmani, Tõnu Õnnepalu, Erik Tohvri, Sofi Oksaneni ja koduvallast pärit Kersti Kreismanni teoseid.
Sellesse rahvaraamatukokku on tellitud püsivalt ajakirjad Vikerkaar ja Looming, üleriigilised päeva- ja nädalalehed, kohalikust rääkimata.
Kohalik omavalitsus toetab oma kolme raamatukogu oluliselt rohkem, peaaegu poole võrra suurema hulga eurodega kui riik, mis tunamullu kahandas eelarves kroonides tervelt neljandiku võrra uudiskirjanduse ostmise raha ega anna seda praegu käibivas rahas ilmselt kunagi tagasi.
Raamatukogu on külakohas rohkem kui “raamat tagasi, uus asemele” vahetamise koht, see on esiemade-isade ajast vaimsuse kandja, kultuuri- ja suhtluskeskus, milles enamasti on avalik internetipunktki ja kus juhataja entusiasmist, kuid veel rohkem missioonitundest sätitakse vaatamiseks teemanäitusi. Internetist kodulehelt saab lugeda juuripidi sealtkandist mis tahes ilmakaares olles kohalikest üritustest, uutest raamatutest, huvitavatest lugejatega kohtuma tulevatest külalistest.
Raamatukogus ei käi rahvas ainult lugemisharjumusest, vaid juba selle pärast, et uudisteosed on tavalise inimese keskmise sissetulekuga võrreldes hirmkallid. Säästurežiimil pingutades pole mõttekas ihata koduriiulile ilukirjandust, mida käsi läbilugemise järel teist korda võtma ei sirutu.
Kirjastuste pealetung
Ilukirjanduse valik rahvaraamatukogus sõltub rahalistest võimalustest, juhataja isikust ja intelligentsist, aga ka piirkonna elanike lugemiseelistustest. Kui nad ikka küsivad kas või Barbara Cartlandi, arvukate romantiliste romaanide autorit, vajavad nad järelikult sedalaadi ajaviitekirjandustki.
Sama loogikat järgides võiks tahta teleprogrammidest ära koristada kõik tunnetest nõretavad seebikad, mis naelutavad vaatajad tundideks kõrvalt otsustajale ehk mõttetult telerite ette. Kuhu me nii jõuame? Ja miks peaks ühe ministri (kes järgmise valitsusega võib vahetuda) arvamusele tuginedes hakkama koostama rahvaraamatukogudele kohustusliku kirjanduse nimekirju? Vabas Eestis!
Raadiosaates “Olukorrast riigis” tõusis väitlusarutelus Langi väljaöeldu põhjal esile raha eest raamatute laenutamise teema. Näiteks nii, et uudiskirjanduse eest maksab selle laenutaja teatud aja jooksul kümme või 20 senti, et hüvitada nii raamatukogu (lugejate) kaudu kirjastustele kulu. Saatejuhtide arvates on see raha igaühel taskust võtta ja elukallidust arvestades pole need paarkümmend eurosenti enam saiagi väärt.
Aga kui vaatakski probleemile teise mätta otsast: meil on ehk liiga palju kirjastusi, kaasa arvatud ühemehekirjastusi. Leiab ju kultuuriminister Langki Päevalehes, et kirjastused peaksid vaatama peeglisse, hindama kainelt tulevast raamatuturgu, ühinema. Väärtraamatud maksavad palju, kirjastuse hinnaga ostes küll vähem kui poes. Kuid kirjastuste tõmblemine oma kauba turustamisel väljendub üha pealetükkivamates telefonipakkumistes.
Enne veel, kui saad keset kiiret tööpäeva öelda “tänan, ei soovi!”, on sind üle puistatud ohtrasõnalise soovitusega teha valik rahvameditsiinist raketiteaduseni ulatuvas ampluaas, sinna vahele lasteraamatuidki.