Eesti pensionisüsteem vajab lahendusi, et toimida aastakümnetegi pärast, kui pensionäride ja töötegijate suhtarv on praegusest oluliselt nigelam. Seetõttu peab uuringukeskuse Praxis, Tallinna ülikooli ning kodu- ja välismaiste ekspertide koostöös valminud uuringut ”Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused” võtma päris tõsiselt.
Praxis on aruteluks välja pakkunud 19 valikut, kuidas meie pensionikorraldust parandada. Rõhutatakse, et oluline on arvestada välismaiste toimivate mudelitega.
Uuringu koostajad viitavad muu hulgas Rootsi mudelile 1998. aastast. Selles hinnatakse pensionisüsteem igal aastal ümber, kasutades tasakaaluindeksit. Kui selgub, et süsteemi kulud ületavad tulusid, langeb pension automaatselt, tänavu näiteks 4,3 protsenti.
Ainus häda sellise variandi puhul on see, et erinevalt rootslastest, kes saavad pensioni, makstakse Eestis elatusraha. Näiteks 18 000 Rootsi kroonise pensioni korral ei pruugi 300kroonine alanemine valusalt tunda anda, aga katsu võtta 300eurosest pensionist 30 eurot vähemaks – need otsustajad hõõrutakse kosmiliseks tolmuks.
Tulevaste pensionäride elu võib hakata mõjutama pensioniea sõltuvusse panek oodatava eluea muutusest. Sellisel juhul ootaks meid tunduvalt suurem pensionile mineku ea tõus, kui on selle nihutamine 65 eluaastani.
Kordame: variante, kuidas pensionisüsteemi kõbusamaks muuta, on palju. Õige on juba praegu, kui hullem juhtumata, hakata tulevikustsenaariume analüüsima, et leida Eesti oludega sobivaim.
Teoreetiliselt pole vanadusest ega pensionieast pääsu. Iga inimene peab ühiskonnaga kõrvuti pingutama, et eluõhtu ei mööduks sotsiaalabi järjekorras seistes.