Pärast esimest “Teeme ära!” prügikoristuskampaaniat, milles osales üle 50 000 inimese kõikjal meie kaunil kodumaal, on üritatud teisigi kodanikualgatusi käima tõmmata. Mõnikord õnnestunult, mõnikord vähem edukalt.
Täitsa lõpp ehk esimene vasikas läheb ikka aia taha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millalgi 2010. aasta sügisel alguse saanud ideed vändata Eesti rahva aktiivsel osalusel täispikk mängufilm võib pidada üsna unikaalseks. Mingil määral isegi ainulaadseks, sest väidetavalt pole sellist asja kinokunsti ajaloos enne tehtud. Väga tõsiselt seda spekulatsiooni siiski võtta ei maksaks. Maailm on meeletult suur ja lai ning meie rahvas üsna väike.
Keeruline ja lihtne
2011. aasta alguses läks lahti stsenaariumikirjutamine, millesse oma panuse sai anda iga huviline. Protsessi hõlbustamiseks käivitati isegi spetsiaalne veebikeskkond, kus asjaosalised teineteisele näpunäiteid andsid. Loo lõplik kokkupanemine usaldati professionaalidele, sest vastasel juhul oleks diskussioon selle üle, mida filmida, kestnud ilmselt tänini.
Sama põhimõtet järgiti filmitegemise ülejäänud etappidel alates võttepaikade ettevalmistamisest ja lõpetades eriefektidega. Algatust oodati vabatahtlikelt, otsuseid langetasid asjatundjad.
Ettevõtmise kontseptsiooni autor ja eestvedaja, MTÜ Kinobussi juht Mikk Rand kirjeldas seda kui autokraatset tootmis- ja demokraatset loomisprotsessi.
Keerulised sõnad, lihtne sisu. Filmi ei saa teha konsensuslikus korras. Sellest ei tule midagi head, sest nii palju kui on inimesi, leidub arvamusi. Punti peab kuuluma vähemalt üks isik, kes teab, mida ta tahab. Illusioonide loomist see muidugi ei takista ja teadupärast on demokraatia illusioonide illusioon.
Peaosatäitjad valiti välja rahvahääletusega tõsielusaate „Kinotehas“ kaudu, mis jooksis läinud kevadel Kanal 2s. Ligi 1000 kandidaadi seast jäid sõelale juuratudeng Ester Korkiasaari ja ajateenija Märt Koik, kuid ainult aeg näitab, kas neist sirguvad kunagi tõelised näitlejad.
Väga muretseda noorte tuleviku pärast ei maksa. Oma 15 minutit on nad juba kätte saanud. Kas teenitult või teenimatult, on iseasi, sest kõnealune linateos selle üle otsustamiseks eriti alust ei anna. Nagu ka muu üle.
Jääb õhku rippuma
Käsikiri on pehmelt öeldes funktsionaalne, milles põhjus ja tagajärg erilist rolli ei mängi. Sündmused juhtuvad juhtumise pärast, sest muidu lugu enam ei areneks. Näitlejatööd, millel näitlemisega pole midagi ühist, välja arvatud mõni erand Roald Johannsoni, Ott Sepa ja veel mõne natuke tuntuma tegelase näol. Lisades kõikuva kvaliteediga pildikeele ja kaheldava väärtusega montaaži, on tulemuseks linateos, mille üle oleks isegi Ed Wood uhke, Uwe Bollist rääkimata.
Loomulikult võib argumenteerida, et tähtis pole sihtkoht, vaid hoopis teekond. Inimesed õppisid, arenesid, said targemaks ja sellega on filmitalgud oma eesmärgi täitnud. Pealegi oli osalejatel igati tore ja vahva. Seegi tähendab midagi.
Vastu vaielda on sellele raske, sest kindlasti omandati uusi teadmisi ja kogemusi, kuid lõpp-produkti, mida vaatajaile raha eest kinosaalis esitletakse, see teadmine kahjuks vaadatavamaks ei muuda. Paratamatult jääb õhku rippuma küsimus: kas see ongi kõik, milleks me võimelised oleme? Kas paremat filmi meie kollektiivne teadvus luua ei suuda?
Filmitalgute mõte ja nende korraldamine väärib iseenesest tunnustust ja jätkamisel võib sellest kunagi midagi väärtuslikku kooruda. Niisama pulli võib ju teha, kuid sel puhul läheb esimene vasikas ikka aia taha.
“Täitsa lõpp“
Osades Märt Koik, Ester Korkiasaari.
Lavastanud: rahvas.
Kestus: tund ja 10 minutit.
Hinnang: hmm ...