Vutimeeste seiklused Okeaanias: esimese asjana korjati Vanuatule saabunud noortekoondislastelt kokku jalgpallisaapad

Tellijale
avatud
  • Esimese asjana ja suure üllatusena korjati kõigilt eestlastelt jalgpallisaapad kokku: kardeti, et maarjamaalased võivad saareriiki tuua teab mis baktereid, ja put­sad läksid desinfitseerimisele.
  • “Vedas, et me talvel sinna sattusime, muidu oleks väga hull olnud,” kommenteeris Grahv umbes 25kraadist kliimat."
  • Mitme uuringu kohaselt on vanuatulased maailma õnnelikemad. See hakkas meie meestelegi silma.

Ühegi pärnaka ­sõnutsi ei kannatanud Vanuatu vutistaadionid kriitikat.

FOTO: Erakogu

Neljal Vapral Karul ehk Pärnu Vapruse vutitiimi liikmel oli privileeg reisida noortekoondisega sõprusturniirile eksootilisele Vanuatule. “Paradiis: palmid ja nende vahel kiiged, kajakid, laguunid, valge liiv. Nagu oleks Bounty šokolaadi reklaami sattunud!” iseloomustas eestlaste väravavahtide treener Ruslan Mironov erilist Vaikse ookeani saareriiki õhinal.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

U19 koondise peatreeneri Andres Operi käsutuses oli kolm 2001. sünniaastaga Vapruse mängijat: Robin Limberg, Rocco Mõtt ja Georg Grahv, samuti nende kohalik loots Mironov.

Nagu arvata võis, polnud reis maailma kuklapoolele ehk linnulennult 14 000 kilomeetri kaugusele lihtsamate killast, arvestades, kui kaua tuli pilvede kohal lennukis viibida. Kui teekond paradiisisaarele algas lühikese Tallinna–Helsingi otsaga, ootas seejärel ees pea 12tunnine lend Singapuri. Seal oli koondisel järgmise lennu eel viis tundi ootamist, ent passimiseks ei saanud seda nimetada, sest kohalik lennujaam oli vaatamisväärsus omaette.

Tagasi üles