Tunneme ära ilusad hetked iseendas ja enda ümber

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kui üks aasta murdub teiseks, kui miski kaob ja miski on tulemas, on vägagi paslik tõdeda: nüüd, oma uue vabaduse 20. aastal oleme tõesti saanud täiskasvanuks. Eelkõige suhtes sellega, mis meid ümbritseb.

Saagem nüüd täiskasvanute maailma osaks. Tasakaalukalt ja arukalt. Enda väärtust ja saavutusi lugupidamisega hinnates. Mõistkem, et meie vabadus, see valgemast valge laev, mida ootasime noodsamad 700 ja pärast veel 50 aastat, on ka vabadus minna, vabalt minna, kuhu tahes.

Meie pole süüdi selles, et oleme vabad. Ei tohi uskuda seda orjameelset kibedust, et vabadus on teinud meid vaeseks. Kui oleme vabad, oleme vabad minema ja tulema.

Täiskasvanu teab, et vabadusega tuleb toime tulla. See teadmine väljendub tõdemuseski, et me tõesti oleme miskiga koguni paremini toime tulnud kui üldiselt.

Kas tõesti? Ei või olla! Ei usu! Naeruvääristame omi, ostame kalli raha eest teiste puhutud soola. Ja tunneme valu igast kriitikanoolest, ka siis, kui selle ots on kastetud kadeduse mürki.

Me kahtleme endas oma 700aastase taaga jõul, mida tarime asjatult kaasas. Ikka justkui oodates mõisapõllule minekut, puudulikku pajukit ja kartes teenimatut peksu.

Me pole vabad kellegi armust, vaid omal valikul. Seetõttu ei pea me enam kustutama oleviku patte mineviku müütidega. Mistõttu ei tasuks eilse vabadusvõitlusega vehkida neil, kes äsja on oma isamaad tükikaupa müüki pannud.

Mu head kaasmaalased, sellele talvele läheme vastu parema karastusega kui mõnelgi varasemal aastal. Nüüd tuleb leida jõudu heita kõrvale kõik, mis vale. Ütelda valetajatele ja sohitegijaile: teil pole kohta meie hulgas.

Meil tuleb hoida kõvasti kinni sellest, mis õige ja püsiv. Perest, oma riigist, aust ja aususest. Ja võtta ometi omaks, et oleme seni toimetanud hästi. Ei, esmajärjekorras mitte meie valitud valitsejad, vaid meie ise, sest me oleme neid valinud.

See annab meile moraalse õiguse mõista hukka neid, kelle oleme valinud enda väärtuste hoidjaks, kuid kes on hakanud seda pidama oma isiklikuks vääringuks. Enamgi, kel on ülbust meie ühist väärtust enda kasuks müüa. Riigi peamine ülesanne on ju tagada, et meie kõikide elus kogutud väärtus säiliks ja kasvaks.

Head sõbrad, kuidas minna vastu uuele ja tundmatule? Olukorras, kus me ei tea, kas meie ihaldatud Euroopa toob meile lunastust või seekord pigem vaeva.

Minu arvates võiksime täiskasvanud inimese meelerahuga toetuda mõistusele, rahvana ka oma kogemustele. Ja panna lõpuks käest oma lapsepõlve lelud. Lõpetada kurtmise, et maailm meid ei mõista. Jätta jonnakad õigustused, et “teised teevad ka”, kui oleme teinud midagi valesti. Saada aru, et keegi pole puhas või määrdunud pelgalt ameti poolest, aga et on ameteid, mis peavad olema puhtad.

Meie enda käes on võimalus oma elu paremaks muuta, sest me seisame tegelikult kindlal pinnal. Ja alustada saab igaüks ise ja kõige lihtsamast.

Ära tee kunagi teistele kurja.

Ära mitte kunagi istu rooli purjuspäi.

See, kes valenime all või nimetult laimab, on lurjus.

Vihkamine ja kadedus teevad haiget Eestile, sest nüüd oleme kõik vabad valima elu seal, kus vihkamist pole.

Usaldus volitab töötama rahva heaks, mitte enda heaks.

Hea Eesti rahvas, peagi kustuvad taevalaotuses ilutulestiku raketid ja kuusel küünlad. Tähed jäävad taevasse alles. Nagu jääb alles sära me lähedaste silmadesse. Ma tean asju, mis muutuvad, ja ma usun asjadesse, mis jäävad minuga kogu ülejäänud eluks. Tunneme ära ilusad hetked iseendas ja enda ümber. Peame neid tähtsaks ja jätame selle mälestuse endale meelde.

Armastame neid inimesi, kes meile tähtsad ja kallid. Hoiame üksteist.

Head uut aastat! Elagu Eesti!