Meie tõde ja õigus ehk kuidas väärtustada püstihulle ökonaute

Foto: Ants Liigus

Võtsin taas riiulist välja Tammsaare suurromaani “Tõde ja õigus” esimese köite, et lugeda seda hoopis teise elukogemuse ja teadmistega kui keskkooli ajal kohustuslikku kirjandust.

Mõtestada soo põllumaaks muutmise vaeva, Mäe Andrese ja Oru Pearu ettevõtmisi kui Eesti maainimeste püüdlust parema elu poole. Ja just siis – nagu nätakas näkku – ilmus avalikkuse ette majandusteadlase Andres Arraku ütlemine, et maal elavad vaid püstihullud ökonaudid, end liikumisvõimetuks joonud või vanadusest nõdrad.

Mööndusena lisan, et majandusteadlane pidas silmas Lõuna-Eestit, Missot ja Mehikoormat. Aga arvamusliidri selline ütlemine on valus väga paljudele kodumaal, mida meil on jagada 45 226 ruutkilomeetrit ja millega oleme maailma riikide suurusjärjestuses 129. kohal Bhutani ja Taani vahel. Esimene on Venemaa, viimane ehk 194. Vatikan.

Virvatulede poole

Ja nagu majandusteadlase arvamusest veel vähe oleks, leiab uuringufirma OÜ Faktum & Ariko uuringutejuht Kalev Petti, et algatada tuleb toetusprogramm, mis inimestel aitaks hääbuvatest piirkondadest elujõulisematesse keskustesse kolida. See tähendab, et ääremaastumisele tuleb pealinnast vaadates vaid hoogu anda ja ümberasustatu ärgu pillaku pisaraid või kui, siis ainult rõõmust.

Aga missolastele, mehikoormalastele ja kas või iklalastele on Eesti servaalalt vaadates Tallinngi ääremaa, riigi ääreosa. Nii et suhtumine oleneb selgi korral vaid vaatenurgast.

Mulle kui külavahel kasvanule ei meeldi sellised suunitletud arusaamad. Ma ei näe maakonnas ringi sõites kusagil püstihulle ökonaute, liikumisvõimetuks joonuid ega vanadusest nõtru. Näen ettevõtlikke ja töökaid inimesi, noori ja keskealisi ja eakaid, kes ütlevad, et nad ei taha tundigi linnas elada, sest selle tempo, närvilisus ja korteriseinte ahistus neile ei sobi.

Nemad, tänapäeva Andresed ja Pearud ja Krõõdad, ei läheks raske raha eestki kodukohast kusagile, kuigi sealt on, ikka riigi majandusliku kokkuhoiuga põhjendades, kadunud taasiseseisvuse ajal kool, pood, postkontor, arstipunkt.

Linnadest väljas elavad ligi kolmandik kaasmaalastest on sundmuutustega kohanenud ja leppinud sellega, et kulutused ja vahemaad kas või igapäevase toidukauba kättesaamiseks suurenevad ning isegi riigile kuuluvates kruuskattega teedes laiutab auk augu kõrval. Kellel on õigust öelda: hakka astuma, linna virvatulede poole?

Vaadakem tõe peeglisse

Siinkohal vaadakem tõepeeglisse. Tuleval aastal möödub 20 aastat põllumajandusreformi (majandite sund-) lõpetamisest. Tänapäeva maaelu on peaminister Mart Laari aegse “uue luua” taktika tagajärg.

Reformijate ettekujutuses pidi 326 kolhoosi-sovhoosi asenduma õitsvate talude ja eraomandusel põhineva põllumajandustootmisega. Seadusest tulenevalt taastati reformikoosolekutel õiglust lehmühikutesse arvestatuna ja valdavalt 1949. aasta märtsiküüditamise järel moodustatud kollektiivmajanditesse ühistatud vara hüvitamiseks.

Mõni sai ruutmeetri karjalaudaseina, mõni traktoriromu, mõni põllumajanduslooma. Kõrg- ja eriharidusega põllumajandusspetsialistid kaotasid töökoha, õppisid uue ameti või läksid sulastena leiba teenima teisele poole Soome lahte. Tühjad laudad, kuivatid, töökojad põrnitsevad oma tondisilmadega ümbrust, parimal juhul saab neist kivipurustajas teetäitematerjal.

Ühisvara tükeldamise vastu seisnud majandijuhtidele kleebiti külge punaparuni silt, kuigi mõni neist maaelust võõrdunud kleepijaist käis hiljem “punaparunilt” endalt küsimas, millal kevadel(!) rukis tuleb maha külvata.

Maaelu, seega praegust töökohtade nappust ja inimeste ümberkolimist, mõjutasid aastatel 1988–1995 taluseadus, omandi-, maa-, põllumajandusreform, aga ka seniste turgude (valdavalt Venemaal) ja toetuste kadumine, vabakaubandus.

Ring on täis. Nüüd räägitakse-kirjutatakse, et vaid suurtootjad löövad Euroopa Liidus konkurentsis läbi. Pärnumaale pilku heites on jäänud tugevaks need osaühingud, kus reformikomisjonil oli arukust ühise tööga loodud kolhoosivara hoida ühes tükis, nagu Halinga, Vändra, Kaisma, Pärnjõe, Uulu.

Reformide maania

Lõin lahti siseministeeriumi kodulehel regionaalarengu kavad. Neid on koostatud ja käsil kümneid, peale selle maavalitsustes palju auru ja energiat nõudnud maakonna- ja teemaplaneeringud, millest esimesed on praeguseks nagu Udumäe kuninga jutt, soovunelm.

Samal ajal kui teadlased, sealhulgas pärnulastele tuntud inimgeograaf Garri Raagmaa, leiavad, et ääremaastumine on Eesti riigile kahjulik, on Eestile kombeks saanud, et iga minister tahab ametisse saades oma valdkonnas hakata kohe ümberkorraldusi tegema, selle asemel et arutleda, mis eelkäijal pooleli jäi.

Süveneb tunne, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb ,või ei tahagi teada, nagu oleneks arusaamad ja otsused ainult partei värvist.

Järjekordne haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo kavandab jõuliselt gümnaasiumireformi. Aga tagajärjed? Lastega liiguvad maalt linna nende vanemadki, kui selleks vähegi võimalus tekib. See, kas inimene ümberkorraldustest võidab, ei huvita jälle kedagi. Peaasi, et riik võidaks.

Maakohtade elukeskkonda ja inimeste tööhõivet mõjutavad ametkondadesisesed ümberkorraldused, seda mitte ainult külades, vaid ka maakonnakeskustes. Üks suuremaid viimastest uuendustest oli 2008. aastal toimunud riigimetsa majandamise keskuse (RMK) reform.

Pärnu maakonnas jäi 11 metskonna asemele kaks ja Eesti jagati kolmeks regiooniks. Koondamised, tühjad ajaloolised metskonnahooned, tühjus põliste metsameeste ja -naiste hinges. Hääbuvad külad.

Nüüd avastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Ameerikat, leides, et maapiirkondade tööhõive suurendamiseks tuleb viia riigiasutused maakonnalinnadesse. RMK reformi kõrval võiks meenuda näiteks minister Jaanus Tamkivi, kes keskkonnaministrina korraldas valdkonna töö ringi nii, et riik jagunes keskkonnaametite järgi seitsmeks regiooniks ja need, kes tööle jäid, ei tea kontoriarvuti tagant keskkonnast varsti enam midagi, kui nad just virtuaalseid looduspilte ei uuri.

Valus konnasilm

Ilmselt on pealinnakesksus muutunud nii valusaks konnasilmaks, et riigikogu liikmed arutasid 12. jaanuaril tähtsa riikliku küsimusena maaelu arengu aruannet. Kohal oli 74 rahvaesindajat 101st. Seega, neljandik Toompeale valitutest ei kuulnud oma kõrvaga maaülikooli professori Rando Värniku ettekannet ega saanud haakuda aruteluga.

Kõrgel mäel istujatele oli stenogrammi järgi teema ilmselt igav ja riigikogu aseesimees kutsus neid ettekandjat katkestades korrale, sest saalis oli kõva lärm.

Tahaksin, et professor Värniku räägitu paneks riiki tüürivaid poliitikuid mõtlema, milliseid põlvkondade loodud väärtusi kannavad elu ja inimesed endas väljaspool (pea)linna.

“Iga riigi olulisemaid väärtusi on inimesed, nendest sõltub väärtuste loomine ja riigi areng tervikuna. Seetõttu on väga olulised maainimeste elukeskkond, nende soovid ja võimalused ning tingimused, mis tagavad rahulolu,” rääkis Värnik.

Rõhutades, et maaelu arengu riiklikul suunamisel tuleb pöörata senisest rohkem tähelepanu eri piirkondade arenguvajadustele ja vabaneda stamparusaamast, nagu oleks elu maal vaid lehmapidamine ja põlluharimine.

Seega ei saa sama latiga mõõta Pärnu- ja Virumaad, Saare- ja Setumaad ning oma tõde ja õigust taga ajades tuleb otsustamise eel mõnikord madalama mätta otsast ümbrust vaadata. Kas või selleks, et märgata püstihulle ökonaute ja jätta hüppamata pöördumatuid tagajärgi toovas suunas.