ARVAMUS ⟩ Meelis Kalme: Kas isegi kiuslikuna tunduvale küsimusele peab vastama?

Milline teabenõue või arupärimine on pahatahtlik, alusetu või sisutühi? Foto: Julia Filirovska

Paarkümmend aastat tagasi tehti katse: Eesti asutustele saadeti pea 400 teabenõuet. Neist üle 100 jäi vastuseta. Veebiportaal Delfi sedastas toona katse tulemusi kajastades, et “teabenõuded lendavad prügikasti”.

Eksperimendi tegi Jaan Tõnissoni instituudi korruptsioonianalüüsi keskus ja selle toonane juht Triin Reinsalu ütles siis, et katse jooksul sai ta sõimata, pidi vaidlema avaliku teabe seaduse põhimõtete üle ja ametnikele oma asutuse vajalikkust põhjendama.

Praegu, aastal 2020 näib, et asi pole paremaks muutunud. Kavas on hoopis avaliku info hankimise võimalusi piirata.

Teabenõue on väga lihtne asi: ükskõik kes (mõne erandiga) võib esitada nõude, et tutvuda ükskõik millise avalikku teavet sisaldava dokumendiga. Kui dokument sisaldab infot, mis seadusest tulenevatel alustel on määratud asutusesiseseks kasutamiseks, ei tohi seda avalikustada. Aga vastama peab. Tundlik info tuleb kinni katta ja dokument nii avalikustada. Küsija ei pea põhjendama, miks ta infot soovib või mida sellega teeb. Kui nõue on esitatud, peab sellele vastama. Aega selleks on viis, erandjuhtudel kuni 15 tööpäeva.

Selline on teooria. Praktika on teistsugune.

Küsijad on tülinaks

Küll arvab mõni minister, et õigust teabenõuet esitada ei ole riigi­kogu liikmetel (ühe kohtulahendi järgi võib see arvamus põhimõtteliselt isegi tõele vastata).

Küll keelduvad omavalitsused kodanikele töötajate töötasu kohta infot väljastamast (nüüdseks on riigikohus leidnud, et see info tuleks siiski nõudmise korral avalikustada).

Küll leiab mõni ministeerium, et avaliku raha kasutamisega seotud lepingud sisaldavad ärisaladusi ega luba ajakirjandusel nendega mingi hinna eest tutvuda.

Rääkimata sellest, et mõnikord ei suvatseta teabenõuetele isegi vastata. Selles veendumiseks piisab, kui minna andmekaitse inspektsiooni (AKI) veebilehele ja tutvuda menetlusotsustega. Selgitused, põhjendamaks vastamata jätmist, ulatuvad seinast seina. Pisut kummalistest päris imelikeni välja.

Allakirjutanu on ajakirjaniku elukutsest tingituna esitanud hulganisti teabenõudeid. Mõnele neist pole järgnenud mitte mingisugust reaktsiooni.

Teabenõuete arv ­tähendab, justkui esitaks 0,3% Pärnu elanikest aastas ühe päringu.

Kõrvalküljelt saab lugeda Pärnu linnavalitsuse ponnistustest hoida kodaniku ees saladuses suures plaanis täiesti tühist teavet. Ei olnud selles eraelulisi andmeid, ei ärisaladusi, ei tulnud dokumente lugedes välja isegi kurikavalaid salaskeeme, kuidas keegi oleks maksumaksja raha eest rikastunud. Mingit adekvaatset põhjendust aastapikkusele salatsemisele ei leidunudki. Sama arvasid andmekaitse inspektsiooni töötajad ja kohus.

Pigem näis, et asi oli hoopis isikus, kes infot küsis.

See inimene tunneb eri ametkondade tegevuse vastu elavat huvi. Ta küsib tihti linnalt, mõnikord mujaltki igasuguste asjade kohta. Teisisõnu ­saadabki ta keskmise inimesega võrreldes arutul hulgal teabenõudeid. See pole meeldinud linnaametnikele, kunagise maavalitsuse ja ühe endise valla ametnikele ega ka volinikele.

Toon siinkohal näiteid, mida võimuesindajad on ajakirjandusele selle inimese kohta öelnud: “See vist on selle inimese elu mõte: kõiki kahtlustada ja kõiges kahelda. Kahjuks tuleb ka pahatahtlikele päringutele vastata.”; “Eraalgatusliku revideerimisega tegelevad isikud, kellel puudub selleks pädevus ja kes andmeid hiljem oma blogis subjektiivselt ja asjatundmatult tõlgendavad. Tihti ka pahatahtlikult, heites näiteks ­ette, et teenistuja palk ei vasta töölise palgagrupile.”

Omavahelistes vestlustes on mulle selle inimese kohta öeldud “skisofreenik”, “hull”, “konfliktne”, “nuuskija”. Teabenõudele ei pea vastama juhul, kui “skisofreenik”, “hull” oleksid meditsiinilised diagnoosid ja kohus tuvastanud, et inimene pole teovõimeline. Kõnealuse juhtumi puhul see nii ei ole.

Teabenõuded maksu alla

Võib ju öelda, et üksikjuhtumid pole suures plaanis määravad. Ometi pidas Pärnu linnavalitsus sel suvel ühe isiku tõttu vajalikuks esitada justiitsministeeriumile ettepanek muuta avaliku teabe seadust.

Teabenõuete tulva vähendamiseks nägi linnapea Romek Kosenkranius lahendusena näiteks riigilõivu kehtestamist nendele küsimistele, mis ei puuduta kodaniku isiklikke õigusi või kohus­tusi. Põhjendused peaks kodanik ise esitama.

Veel soovitas linn ministeeriumil kaaluda tasu kehtestamist alates kolmandast samateemalisest teabenõudest või siis anda kohalikele omavalitsustele õigus samasisulisele päringule lihtsalt vastamata jätta.

Asi ei ole enam ühe inimese ja linna vahelises konfliktis. Seaduse muutmise järel ei puudutaks küsimus enam ainult Pärnu linna, vaid kogu riigi elanikke. Nende õigust saada informat­siooni. Õigus küsida asutustelt teavet nende tegevuse kohta on määratud põhiseaduses. Tegu on põhiõigusega.

Meenutagem, mis viis linnavalitsuse niivõrd olulise ettepaneku esitamiseni. Väide­tavalt on “nuuskija” matnud linnaametnikud töökoorma ­alla. Nad lihtsalt ei jõua enam vastata.

Ma olen koguni hea meelega nõus, et murdosa minu maksu­rahast kuluks asutustel aeg-ajalt ka pahatahtlike küsijate teabenõue­tele vastamiseks.

Mida näitavad arvud?

19. oktoobri seisuga oli Pärnu linnas palgal 117 ametnikku. Aastas laekus linnale umbes 150 teabenõuet. Lihtne arvutus ütleb, et keskmiselt pidi üks ametnik vastama umbes 1,3 päringule. Linna selgituse kohaselt võib ühele teabenõudele vastamine aega võtta terve päeva. See tähendab, et kui aastas on umbes 200 tööpäeva, kulutab linnaametnik teabenõuetele vastamisele keskmiselt alla protsendi oma tööajast.

Tegelik elu pole muidugi nii lihtne. Ometi näib mulle, et keerukas on tõsiselt võtta väiteid, justkui oleks tegu linnale kohutava probleemiga, mis ei lase ametnikel tegelikku tööd teha.

Pealegi elab Pärnu linnas umbes 50 000 inimest. Põhimõtte­liselt on pea kõigil neist õigus teabenõudeid esitada. Teabenõuete arv tähendab, justkui esitaks 0,3 protsenti elanikest aastas ühe päringu. Seda on Pärnu linna hinnangul koormavalt palju.

Seadusandja on andnud kõikidele elanikele õiguse teabenõudeid esitada. Kas tõesti eeldati seadust kirjutades, et mitte keegi ei hakka neid esitama? Just sedamoodi näib.

Praegu on justiitsministeeriumis kaalumisel, kas seadusesse võiks lisada võimaluse jätta teabenõuetele vastamata, kui pöördumine on sisutühi, alusetu või lausa pahatahtlik. Ministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Helen Kranich avaldas, et märkimisväärselt suur on selliste pöördumiste hulk, mille puhul inimesed ei pöördu riigi poole heas tahtes või oma õigustatud murega.

Veel enam, osa pöördumiste korral võib ­seletuse kohaselt väita, et ollakse pahatahtlik ja pöördutakse üksnes selleks, et vastamiskohustuse pärast koormata asutusi, alavääristada küsimuse kaudu ­riiki või konkreetseid ametnikke.

“On sellisele kirjavahetusele kulutatud ametniku töötunnid maksumaksja raha väärt?” küsib Kranich.

Jah, ma arvan, et on.

Mis on pahatahtlik?

Ma olen koguni hea meelega nõus, et murdosa minu maksurahast kuluks asutustel aeg-ajalt ka pahatahtlike küsijate teabenõuetele vastamiseks. See on igal juhul parem kui alternatiiv, mille puhul asutuste töötajad otsustaksid oma parema äranägemise järgi, kellele vastata või vastamata jätta. Kuidas üldse otsustada, mis on pahatahtlik teabenõue?

Ma ei ole aga sugugi nõus, et minu maksuraha kulutataks loovate viiside leidmiseks, määramaks päringuid sisutühjadeks või alusetuteks.

Kui Kranich kirjutas arvamusloos, et teda teeb sel teemal juurdlemine kurvaks, siis mind teeb kurvaks see, et tervest justiitsministeeriumist ei leitud mitte ühtegi inimest, kes oleks nõus kavandatava seadusemuudatuse üle minuga arutlema.

Kas ei ole see omamoodi märgilinegi? Kui küsimustele ei vastata isegi teades, et küsija ehk ajakirjanik jagab salatsemist avalikkusega. Kui hea positsioon on vastuseid saada neil, kel pole neljandat võimu ­selja taga?

Mitte ühtegi ­õiguslikku lahendust ei ole vaja siis, kui inimesed on head ja ­käituvad õigesti.

Meelis Kalme

Eks mõelda võib muidugi igasuguste asjade peale. Vahel on kasulik võtta teema ette ja läheneda sellele hoopis uue nurga alt.

Kuid ma tahaksin, et uut lähenemist avaliku teabe ja kodanike küsimisõiguse asjus ei vormistaks ametnikud kabinetivaikuses. Ma tahaksin, et kui ametnike jutu järgi on vajadus seadusemuudatuseks suur, siis nad oleksid valmis minuga sel teemal vestlema ja vajadust põhjendama. Ilmselt küsiksin ma midagi kriitilist, aga kas ma ei peaks ­seda tegema?

Kranich tõdes arvamusartikli lõpuks, et mitte ühtegi õiguslikku lahendust ei ole vaja siis, kui inimesed on head ja käituvad õigesti. Sellise arvamusega ei saagi ju mitte nõustuda. Küll aga saab ­seda vaadelda mitmest küljest.

Avaliku teabe seadust ja kõiksugu muud juriidilist jampsi ei läheks üldse vaja, kui keegi suudaks tagada, et kõik ametnikud oleksid head ja käituksid alati õigesti. Kuniks see ­pole tagatud, ei tohi võtta inimestelt õigust oma küsimustele vastuseid saada.