Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Õhtujutt ⟩ Jõuluvana Arturi omamoodi jõulud

Jõulutaat Artur sepitses plaani, kuidas pühad päästa. FOTO: Shutterstock.

Männimetsas, sametpruunide käbide, sinakate samblatekkide ja uduloori vahel elab jõuluvana Artur, kes aasta tagasi vanaduspuhkusele saadeti. Habemik ei suuda aga leppida mõttega, et ei saa enam jõulutaati mängida. Hommikul tahaks  tanksaapad villasokkide otsa tõmmata, vöö ümber piparkookidest täis pauna pingutada ja karusnahkse krae jälle mantli külge nõeluda. Küll õrritab punakuue käis kiuslikult kapiuste vahelt ja saapapaelad jäävad toas traalides jalgu. Kingikotidki ripuvad ikka veel eelmise aastavahetuse pesupäevast õues nööril, kuigi nüüd meenutavad need marjamahlast jääplokke.  

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale
Nii istub Artur oma uberikus akna all, hoides pihkude vahel tassi kuuma kakaoga, vunts piparkoogitolmune, ja põrnitseb puulatvu, mis on niisama nukrad kui tema. Külmakraade justkui on, tunnegi talvine, aga ei mingit lund ega jõulumaagiat. Artur igatseb isegi tüütuid päkapikke, kes hommikuti sisse magasid, kommilaos riiulite vahele kinni jäid või end maiustustest suhkruhaigeks õgisid. Taadile on praegu seltsiks ainult vana põhjapõder, kes aeg-ajalt sarvedega akent sügamas käib. Seegi on end ümmarguseks söönud ega jaksa enam eriti liikuda. 
Artur tõstab kõrva äärde telefonitoru, kuid sealgi viliseb tuul: jõulusaanirent ei vasta, heade-halbade laste kõneliin ei tööta. Postkastis pole ühtegi kingisoovi ja keldris vedelevad “parim enne” tähtaja ületanud kommikohvrid. Neetud vanaduski hakkab tervisele. “Kas tõesti olen nii vana, et enam jõulutaadikski ei kõlba?” mõtleb Artur pahuralt, pisar tükib silma. 
Tagasi üles
Back