Sotsiaalvaldkond muutub järjest tähtsamaks ja seda mitte seepärast, et tegemist ongi olemuselt tähtsa valdkonnaga, vaid selle tõttu, et riigieelarve päästjatena on võimuliit juba välja käinud pensionärid, kelle kõrvale lõppev nädal tõi lapsetoetuse saajad.
Pensionide vähendamine tänapäeva Eestis vaevalt läbi läheb. Selle sammu tegemine eeldab väga võimekat valitsust. Kardetavasti pole Eestis ühtegi poliitilist jõudu, kes pensionäridest tugevam oleks.
Pensionitõusu peatamine jääb aga negatiivse lisaeelarve koostamisel kindlasti päevakorda.
Pensionid võtavad riigieelarve kuludest kõige suurema osa ning kui valitsusliit jätkuvalt ajab väga kindlat eurotsooniga liitumise suunda, võib tõesti juhtuda, et kuigi pensionid ei vähene, lükkub nende tõus ometi edasi.
Kindlasti leidub neid pensionäre, kes pensionitõusu peatamises näevad riigi äärmist häbematust, kuid ilmselt jagub neidki, kes aduvad, et kui vähendatakse kõiki kulusid, kaasa arvatud palgad, võivad pensionäridki sissetuleku suurendamisest mõneks ajaks loobuda.
Siiski jääb õhku küsimus: miks peavad just pensionärid maksma kinni varasemad valed otsused, riigikoguliikmete arutud kuluhüvitised ja muud priiskamised?
Jätkuvatest kärbetest kõneldes ei pruugi pensionide teema siiski kujuneda nii teravaks kui kokkuhoiu saavutamine lapsetoetuste pealt. Valitsuses on kõne all olnud laustoetusest loobumine ja selle asendamine vajaduspõhise toetamisega. See tähendab, et lapsetoetust ei saaks valimatult kõik, vaid ainult need, kellel seda tõesti vaja on. Sotsid on juba algjärgus sellele ideele teravalt vastu astunud. Spekuleeritud on isegi, et lapsetoetusest on saamas valitsusliidu kaalukeel.
Sotsiaalvaldkond võib Eesti riigi päästja küll tunduda, aga kui seda liiga tõsiselt võtta, upuvad lõpuks nii päästetav kui päästja ise.