Ärma Roosi: Niikaua kui rahvas elab käsitöögi

Kihnu käsitööema Rosaali Karjam ehk Ärma Roosi. Foto: Ants Liigus

Läinud reedel avas Pärnu uue kunsti muuseumis oma näputööde näituse Kihnu käsitööema Rosaali Karjam, kihnlaste seas Ärmä Roosi.

Roosi õpetas muuseumis käsitöövõtteid ning tutvustas uut ja värvikat raamatut “Elumõnu”. Kudumite kõrval annab raamat põhjaliku ülevaate Kihnu naiste tikanditest ning õmblustöödest, kus samuti peidus palju kaitsemaagilisi märke. Kihnu tikandite sümboliterohkus väärib imetlust. Ihukatetele tikiti eri kaitsemärke: jumala silm ehk kolmainsuse märk, mis võtab ilmaruumist energiat; tulemärk, mis pöörab ära õnnetuse; taevasõela ja päikse sümbol; elupuuoks kui pika meele ja vaikimise märk.

Roosi, kas õige on Ärma või Ärmä Roosi? Kirjutatud on seda nii ja teisiti.

Rosaali Karjam: ütleme nii, et Kihnu keeli on Ärmä, aga kirjakeeli Ärma.

Mida teie sellest majanduslanguse teemast arvate?

Minule praegu see küll kuidagi tunda ei anna. Aga on kuulda, et paljudel on töökohad läinud. Mis öelda? Nälga ei ole, aga tuleb hakata maatööd tegema. Nii nagu meie, kihnlased, oleme seda omal ajal teinud. Seda karta ei ole, et nälg tuleb. Eestlastel on kõigil oma maalapid ja seal saab kasvatada liha ja juurikaid. Seda saavad teha nooremad inimesed, maatöö on raske.

Küllap olete oma elus näinud palju raskemaid aegu.

Kihnu saarel elas enne sõda ligemale 1300 inimest. Elati maast, osteti vähe. Varud olid väiksemad kui praegu Minu vend sündis sõjaajal, 1941. aastal. Mäletan, et vanaema sai kusagilt peotäie mannat. Mina keetsin pliidiraua peal vennale putru, aga ise ma seda süüa ei võinud, tuli hoida vennale. Praegu tahavad noored end koolitada ja see on kallis. Mina oleksin ka tahtnud kooli minna, aga mul ei olnud seda võimalust. Kolhooside juures töötavate vanemate lapsed olid nagu sunnismaised.

Mida te õppida oleksite tahtnud?

Paberitööd. Või botaanikat.

Mis ajal te olete sündinud?

Olen sündinud vanal Eesti ajal. 1935. aastal. Minu suguvõsa on mitu põlve elanud Kihnus, veel enne 1710. aasta katku. Isa oli kalur ja ema oli põllu peal. Olen kogu oma elu elanud Kihnus, teinud lapsest saati maatööd. Olen õppinud kõiki töid alates rehepeksmisest ja rukkilõikamisest kuni linakasvatamise ja -leotamiseni. Lina sugenud, ropsinud, kedranud. Olen selle elu sees kasvanud.

Mis te arvate, mis eesti rahvast kauges tulevikus saab? Kas jääb alles või sureb välja?

Ei ta nii ruttu välja sure. Kui see nii lihtne oleks, oleks ta juba ammu välja surnud. Eesti rahvast on nii palju, olgu siis kus tahes maailmas. Võõrad, kes Eestisse asuvad, õpivad keele ära, sest siin ju teistmoodi ei saa. Nii on alati olnud, oli kaugetel aegadel ja on edaspidi.

Aga käsitöö? Nüüd pole ju hädavajalik ise õmmelda-tikkida-kududa, sest kõike saab poest.

Kudumise järele pole tõesti nii suurt nõudmist, sest sooje saapaid ja rõivaid on võimalik osta ning sokke-kindaid läheb vähem. Käsitöö ise küll välja ei sure, sellest ei maksa kunagi mõteldagi. Alati on inimesi, keda käsitöö huvitab. Öeldakse ju, et talus või majas, kus pole käsitööd näha, puudub naishing, elaksid justkui ainult meesterahvad. Kes ise näputööd ei tee, sellele meeldib käsitööd vaadata. Niikaua kui rahvas elab, elab käsitöögi.