Bellevue presidendilossi laastas afääride tsunami

Christian Wulff muutus presidendina sakslaste naerualuseks. Kuuldavasti olevat liidukantsleri amet kaikunud Angela Merkeli vihakisast: niivõrd ei soovinud ta Joachim Gaucki (teisel pildil vasakul) uueks presidendikandidaadiks. Foto: Aino Siebert/Reuters

Kaks kuud ehtisid Christian Wulffi afäärid Saksa ajakirjanduse esikülgi. Alates reedest (17. veebruar) valitseb Bellevue lossis vaikus. Kui riigi esimene mees teatas oma tagasiastumisest, ohkasid kodanikud kergendusest.

Münchenis, kuhu kogunes prominentide crème de la crème jälgima Vitali Klitško duelli Derek Chisoraga, ei olnud Wulff enam teema.

Amigo Carsten Maschmeyer, kelle Mallorca majas Wulff puhkas, ei poetanud ühtegi sõna Bellevue kunagise peremehe kohta. Ja miks ta peakski: Wulff ei ole enam peaminister ega president, vaid tavaline härra Wulff. Isegi diplomaatiline pass on talt ära võetud, kahtlane on samuti, kas riik hakkab maksma niinimetatud aupalka, mida riigipead saavad, kui nad oma tooli vabastavad, lahkudes kas poliitilistel põhjustel või haiguse tõttu.

Kuid Wulff? Kas teda peaksid maksumaksjad 199 000 euroga aastas toetama? Peale selle büroo, ametiauto ja sekretär? Christian Wulff on 52aastane. Pensioni hakkab ta saama kaheksa aasta pärast. Millestki peab mees ju elama. Wulffil pole praegu muud sissetulekut kui oma isalt päritud bensiinijaama renditulu, mis ei võimalda majalaenu maksta.

Amigo’dele enam loota ei saa

Need, kes Wulffi sõprust taotlesid kallite kingitustega, on ta unustanud. Luksusest pimestatuna unustas Wulff, et temalegi kehtib Alam-Saksimaa peaministri seadus, mis keelab soodustuste vastuvõtmise. Kuid lahutus esimesest naisest läks kalliks, sellele lisandusid alimendid. Der Spiegel arvutas välja, et Wulffi rahakotti jäi 3000 eurot kuus, netona. Saksamaal on keskmine palk 800–1500 eurot ja sellega peab suurem osa kodanikke hakkama saama.

Kuid Wulff oli armunud ja tema noorel kaasal ei sobinud elada väikeses üürikorteris ega käia tööl. Nii jättis Bettina, tollal veel Körner ja üksikema, oma töökoha firma pressiesindajana. Peresse sündis veel üks laps. Wulffid esitlesid modernset peret, patch-workfamily’t. Kuid armastusest ja lastest ei piisanud. Wulff soovis õnne jagada kogu maailmaga ja astus püünisesse. Temal aga ei olnud Gerhard Schröderi Dorist, kes alati juhatas oma mehele kätte õige suuna.

Sõlmides kollase pressiga ”saatanliku lepingu”, lasti meedia endale liialt lähedale. Poliitik lubas end mondäänsetel üritustel koos särava kaasaga meelsasti pildistada, arvates, et ajakirjanikud on vaimustatud ega vaata sügavamale. Samuti segas ta omavahel ära tõelise ja otstarbesõpruse. Mõlemad eksimused said talle saatuslikuks.

Esimesena hakkas ajama jälgi Der Spiegel: kust võtavad Wulffid raha noobli maja ostuks, kust luksushotellides elamiseks ja proua Bettina (32) disain-kleitide tarvis? Ajakirjanduses on ilmunud pikantseid üksikasju Wulffide luksusliku elu kohta.

Debatt kogus hoogu pärast seda, kui president helistas Bildi peatoimetajale Kai Dieckmannile, jättes mobiilivastajale ähvardava sõnumi. On ennekuulmatu, et poliitik püüab keelata avaldamast negatiivset artiklit ja kasutab ebaadekvaatset tooni. Riigi esimene mees palus vabandust, ajakirjanikud hakkasid üha energilisemalt “kaevama”. Üks teadjaid rääkis siinkirjutajale, et toimetustes jagus materjali aastaks.

Saamatu kriisiohjamine

Wulff ei murdnud oma kaela ajakirjanike pärast, vaid komistas iseenda kriisiohjamise otsa. Ta oleks pidanud kohe ütlema välja kogu tõe. Kuid president andis avalikkusele andmeid salaamitaktika kohaselt ehk väikeste tükkide kaupa. “Faktid” tõstatasid uusi küsimusi ja nii tekkis nõiaring, kust välja pääseda polnud enam võimalik.

Wulff ei selgitanud, miks ta lasi üllatuseks lahti oma lähedase kaastöötaja Olaf Glaesekeri, keda samuti süüdistatakse korruptsioonis. Asitõendite leidmiseks otsis politsei läbi pressijuhi büroo Bellevue lossis. Seegi oli ennekuulmatu, skandaalne sündmus. Enam ei olnud lahingu keskpunktis president, vaid kogu rahvas, kes oli sunnitud taluma üha uusi paljastusi.

Kui lastele on eeskujuks vanemad, siis kodanikele riigi president. Rahvas orienteerub tema järgi. Bellevue lossis istus aga mees, kes väitis end olevat ametit õppiv praktikant. Filosoof Richard David Precht küsiks: “Kes ta on? Ning kui jah, siis kui mitu teda on?” Ehk Wulffi kehas peitus kaks mina: üks füüsiline keha, lihast ja verest; teine aga metafüüsiline, püha ja surematu.

Bellevue lossis elas regent, kellele seadused ei kehtinud. Temale ja ta abikaasale kõlasid kahurilasud, mängiti hümne ja auto ette pandi “valged hiired” – mootorratturite kolonn. Ajakiri Stern märgib: “Mitte keegi ei sosistanud presidendi kõrva: “Christian, sa oled ainult üks Osnabrücki poiss. Kõigel sellel ei ole sinuga midagi pistmist, see kõik kuulub su ameti juurde.””

Keegi pole pühak

Liitvabariigi ajaloo noorim riigipea armastas esindamist, tal ei olnud aga oma rahvale midagi öelda. Ainult korra tõstatas Wulff tähtsa ühiskondliku teema: “Ka islam kuulub Saksamaa juurde.” Tema kuulsaim kõne on jäädvustatud Bildi peatoimetaja telefonivastajale, sealgi räägib Wulff endast kolmandas isikus. Ta palub oodata kriitilise artikli avaldamisega, “kuna riigipea on momendil välismaal”.

Keegi ei ole pühak. Willy Brandtile andestati tema naisteafäärid ja joomatuurid, kuna ta võitles aktiivselt natside vastu ja põlvitas Varssavis mõrvatud juutide ausamba ees. See jääb igaveseks meelde. Bill Clintonile andestati nii seksiafäär kui valetamine, sest USA president reformis riigi majanduse.

Christian Wulff ei ole teinud midagi kangelaslikku, ta võitleb ainult oma väikekodanliku maja eest Hannoveri Großburgwedelis ja selle ostu tagajärgedega. See on banaalne. Presidendil olnuks kergem teha nimekiri lendudest, hotellidest, õhtusöökidest ja südamedaami luksuslikust garderoobist, mille ta ise kinni maksis.

Kui Wulff rääkis läbipaistvusest, ajas see kodanikke juba naerma. Viimase, Itaalia riigivisiidi puhulgi, kui juttu tuli korruptsioonist, pani presidendi vastus muigama. Esimene mees riigis oli muutunud Buratinoks, kelle üle avalikult nalja visati.

Poliitilisele ja avalikule agooniale tegi lõpu Hannoveri prokuratuuri avaldus, kus Bundestagil paluti riigipea puutumatus tühistada. Prokuratuur soovis uurida Wulffi suhteid David Groenewoldiga. Alam-Saksimaa valitsus oli kinnitanud filmiprodutsendi tarbeks nelja miljoni eurose käenduse. Paar nädalat hiljem tasus Groenewold poliitiku luksushotelli arve Sylti saarel. Väide, et Wulff oleks hiljem tagastanud selle summa sularahas, pole usutav.

Prokuratuur alustas kohe pärast presidendi tagasiastumist kriminaalasja. Muidugi kehtib temalegi enne süüdimõistvat kohtuotsust süütuse presumptsioon. On saatuse tahe, et selle laviini vallandas arvatavasti Wulffi ainus tõeline sõber Peter Hinze oma ettevaatamatu ütlusega.

Süüdistas ajakirjandust

Lahkumiskõnes ütles Wulff, et ajakirjanduses ilmunud artiklid on haavanud ta abikaasat ja teda ennast. Ajakirjanike liidu esimees Michael Konken lausus: ”Ajakirjanike kohustus on jälgida kriitiliselt poliitilisi afääre ja skandaale, ka siis, kui küsimus on presidendis.“ Wulff lasi end valedest sõpradest pimestada, ära osta. Suure energiaga ehitas kristlik demokraat enda ümber meeldiva fassaadi, mille taga oli vähem meeldiv tegelikkus. President elas kahes maailmas, mis üksteisega kuidagi kokku ei sobinud.

Juba pühapäeval nimetasid erakonnad oma presidendikandidaadi – Joachim Gaucki, mehe, kes 2010 kaotas Christian Wulffile. Pastor on rahva hulgas ülimalt populaarne. Presidendina peab aga Gauck õppima oma temperamenti ohjeldama ja õigel ajal õigeid asju ütlema. Kui endine kodanikuõiguste eest võitleja ja Stasi arhiivi direktor valitakse 18. märtsil liidupresidendiks, on Saksa riigi tipus kaks protestanti ja idasakslast. Seda poleks keegi veel mõni aasta tagasi endale ette kujutanud.