Margit Sutrop: Haridusele seatud sihid

Margit Sutrop. Foto: PP

Hariduses lähiaastatel lahendust ootavad ülesanded vormusid Eesti koostöö kogu, haridusfoorumi ja haridus- ja teadusministeeriumi kokkuleppe alusel. Tegevuskava koostamise juhtkomisjoni kuulub ka Margit Sutrop, kes esines ettekandega elukestvast õppest seminaril Pärnu maavalitsuses.

Eesti haridusstrateegias 2012–2020 esitatud väljakutsed on: 1. Liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole. 2. Õpetaja positsiooni ja maine tõus. 3. Õppes osalemise kasv. 4. Hariduse senisest tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majandusega. 5. Digikultuuri kujunemine Eesti kultuuriruumi osaks.

Kuivõrd seatud sihid haakuvad kavandatava gümnaasiumireformiga?

Elukestva õppe haridusstrateegia toetab uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud muutusi ja riiklikus õppekavas on sõnastatud nende erinev sihiseade. Kui põhikool ja gümnaasium teineteisest lahutada, võidab enim põhikool, sest saab keskenduda oma suurele eesmärgile – inimese kasvatamisele.

Siiani oli põhikooli eesmärk valmistada õpilasi ette gümnaasiumi astuma. Nii tekkis kergesti tunne, et need, kes sinna ei läinud, olid nagu põhikooli praak. Põhikoolis peaks iga õpilane saama teadlikuks võimetest, mille üle ta võib uhke olla. Need tuleb vaid üles leida ja välja arendada. Pealegi, kool ei valmista inimest ette ainult töö-, vaid ka pereeluks ja osalemiseks avalikus elus.

Soovitasite mõelda gümnaasiumi ühendamisele kutse omandamisega. Milline on olnud vastukaja?

See on minu isiklik seisukoht, aga arvan, et võib-olla ei ole mõtet panna kõike ühele kaardile. Kui öelda, et gümnaasium valmistab ette vaid ülikooli astuma, tähendab see, et kõik, kes gümnaasiumis õpivad, peaksid olema motiveeritud edasi õppima. Samal ajal tähendab see siis, et ülikooli pääsemiseks peab käima gümnaasiumis.

Nii radikaalne vahetegemine tekitab umbteid ja vähendab vanemate valmisolekut lapsi kutsekooli saata. Aga inimesed arenevad eri kiirusega ja eriti poistel võib õpimotivatsioon hiljem tekkida, kui neid mingi aine tõsiselt huvitama hakkab. Seetõttu peaksid kõik võimalused avatuks jääma. Sama saab öelda kutsehariduse kohta ja gümnaasiumis ei peaks olema võimatu omandada praktilist elukutset.

Euroopa Liidu riikidest on kõige väiksem koolimeeldivus õpilaste hulgas Eestis. Miks?

Tõepoolest on väga mõtlemapanev, et rahvusvaheliste uuringute järgi on Eestis niivõrd madal koolimeeldivus, mida defineeritakse kui madala stressiga saadud teadmisi. Ka pedagoogikateadlaste uuringud osutavad õpilaste vähest koolirõõmu, suurt koolistressi ja -väsimust.

Mida teha?

Programmid on ülekoormatud, eeldavad palju äraõppimist ja vähe loovust ning koostööd. Lahenduseks on kaasav ja elav õpetamine, interaktiivsed õpimeetodid. Mulle meeldib ütlemine, et tunni lõpuks peab saama higiseks õpilane, mitte õpetaja.

Kindlasti on üks võtmeküsimusi, kuidas õpilasi ja koole hinnatakse. Hariduselus valitseb edetabelite, kontrollimise ja konkureerimise ületähtsustamine. Üksikinimese, nii õpilase kui õpetaja, vajadused on jäänud tagaplaanile.

Millise soovituse annate, et õpilane ja õpetaja koolis õnnelikud oleksid?

Õnnelik inimene on vaba inimene, kes saab valida endale meelepärase tegevuse, mille suhtes ta tunneb, et ühiskond sellega tegelemist väärtustab.