Viiekordne Pärnumaa golfimeister ja Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduste magistri kandidaat Jaanika Saar (23) leiab, et golf on kui omaette teadus, kus mõttetööta suurt ei saavuta.
Pärnumaa golfimeister konstrueerib Norrasse maju
2. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tulevasele insenerile meeldib, et saab golfi mängides olla looduses ning sporti tehes arvutada, arvestada ja kalkuleerida.
Enamasti jõuavad lapsed-noored golfi juurde vanemate kõrval, kuid Saarest sai golfar tänu tööle. Nimelt läks ta kuue aasta eest gümnaasiumitüdrukuna Valgeranna golfiväljakule rajameistriks ehk caddiemaster’iks.
Tööst vabadel hetkel harjutas samas golfiklubi maja taga lööke. Andis prooviks sõrme, aga golf võttis terve käe, sest löögid tulid iga proovimisega üha paremini välja.
Järgmiseks võttis Saar juba mõõtu maakondlikel võistlustel, kus võidud ei lasknud end kaua oodata, sest juba aasta pärast esimest tutvust golfiga viis ta koju Pärnumaa meistritiitli. “Ja sealt edasi olengi igal aastal selle tiitli saanud,” sõnab golfar.
Üks ala toetab teist
Hiljem on omal käel mängimist alustanud Saar löökide lihvimiseks mõningal määral treeneri abi kasutanud. Ta usub, et küllap on teda golfioskuste arendamisel aidanud pikem tennisemängu kogemus. Tosin aastat tagasi Pärnu Holteri tennisekooli läinud naine harrastab tennist tänini, aga enamjaolt talvel, kui golfiga väljas tegelda ei saa.
Löögitehnika mõttes pole tennis ja golf teineteisest kauged alad. Kohati töötavad mõlemal alal samad lihasgrupid ning üks ala toetab teist, kuigi tennis on intensiivsem spordiala.
Saar on korduvalt osalenud Eesti meistrivõistlustelgi, kuid amatöörina on tal nii hirmkallil alal nagu golf noortele aasta läbi treenivatele professionaalidele raske vastu seista.
“Eesti meistrivõistlustel mängivad naiste arvestuses enamasti juuniorid, kel on taga sponsorite ja klubide rahaline toetus, mis võimaldab käia treeninglaagrites ja talv läbi trenni teha. Neist oodatakse pealekasvu ja maailmamastaabis tugevaid võistlejaid,” teab Saar.
Pärnakal noortega võrreldavaid võimalusi pole ja hoolimata sellest, et ta on hobiatleet, on pääs Eesti meistrivõistlustele väärt saavutus.
Eesti meistrivõistlusele saamiseks peab naisteklassis händikäp (HCP) olema alla 24. Saare HCP on praegu 12,3, mida võib juba võrdlemisi heaks tulemuseks pidada.
Händikäp on etteandmissüsteem, mis näitab mängija taset ja väljendub numbris, kui mitu lööki saab mängija ette ideaaltulemusega võrreldes. Ideaaltulemuseks loetakse 72 lööki 18rajalise väljaku puhul.
Mida kõrgem tase, seda madalam händikäp. Algajal on see 54, Eesti meistril aga näiteks kolm, sest taseme paranedes händikäp langeb. Seega nõuab algaja tase 18 raja läbimist 126, Eesti meistril 75 löögiga.
Saar räägib, et soovis mulluse hooajaga singel’isse ehk ühekohalise HCPni jõuda. Et eesmärk jäi täitmata, üritab ta tänavu uuesti.
Oma klubi tegemised
Saar kuulub Valgeranna golfiklubisse ning kuigi ta elab ja õpib juba aastaid Tallinnas, ei kavatse kodumaakonda ega -klubi välja vahetada. Põhjusega.
“Meil on hästi kihvt klubivaim ja koostöö, mis paljudes teises klubides on puudu,” kiidab Saar. “On omad teema- ja stiilivõistlused, Valgeranna golfiklubi naised on väga tegusad. Suviti saame teisipäeviti golfirajal kokku, riietume madonnadeks või paneme rahvarõivad selga, tunneme end hästi ja mängime golfi. Teistes klubides seda ei ole.”
Nagu öeldud paelub Saart golfi puhul tõik, et saab sportida looduses. Ta ütleb, et “golf on kõige kihvtim lõõgastus”, ehkki nõuab mängijalt pingsat mõttetööd. “Peab kogu aeg arvutama tuule suunda,” märgib ta. “Seda, kas tuul on pallile vastu või veab palli kaasa.”
Samuti tuleb hinnata oma löögijõudu, valida keppide seast eri kaugusele löömiseks õige.
Pidev arvutamine ja arvestamine Koidula kooli matemaatika-füüsikaklassi hõbemedaliga lõpetanud Saarele sobib, kuigi läbinisti reaalsuuna inimeseks ta end ei pea. Gümnaasiumipäevil saavutas häid tulemusi ka humanitaarsemates ainetes, ent matemaatikat-füüsikat valima pani usk, et reaalharule keskendumine tasub end kunagi rohkem ära kui humanitaar- või sotsiaalvaldkond.
Praeguseks on Saarest saanud TTÜs magistrikandidaat tööstustsiviilehituse erialal spetsialiseerumisega ehitustehnikale. Viie aasta eest õpinguid alustades oli tema kursusel 25 noormeest ja viis neidu, nüüdseks on naisi järel vaid kaks. “Naiste kontsentratsioon sel erialal on alati väike olnud,” tunnistab Saar. “Aga ega ma kurda. Meestega on igas mõttes parem koostööd teha. Ka ehitusel.”
Naine inseneriks?
Saar loodab eeloleval kevadel lõpetada TTÜ tehnikateaduste magistrantuuri cum laude’ga ja tulevikus kavatseb doktorantuuri astuda. Inseneri diplomiks, mis samuti plaanis, läheb vaja kolmeaastast töökogemust ja koolitusi.
Selle kraadi suunas on naine poolel teel, sest töötab õpingute kõrvalt konstruktorina puitkarkasselementmaju tootvas osaühingus Fint Element, kus tema ülesanne on maju joonestada, konstrueerida, projekteerida. Arvutada välja hoonete kandevõime, panna paberile elemendid, millest majad kokku pannakse. Eestisse ei jää neist ükski, sest kogu Fint Elemendi toodang läheb Norrasse.
Edaspidi tahaks Saar proovida inseneritööd ehitusobjektil. “Et olla oma erialal pädev, ei piisa teooriast ja kontoris arvutamisest. On vaja praktilisi kogemusi,” kinnitab ta.
Tulevikus eelistaks Saar tegelda hoonete renoveerimise ja ehitusfüüsika teemadega, mis muutuvad aina aktuaalsemaks.
Kui kingsepp käib paljajalu ja pagari laps saia ei söö, siis ehitajate puhul öeldakse, et esimene maja tuleb teha vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale.
Saar, kes äsja lõpetas oma korteri renoveerimise, on selle ütlemisega päri. “Mõtlesin küll, et kui insenerihakatis renoveerib, siis pole muret, ometi ilmnes töö käigus vigu, mida ma ei osanud ette näha,” naerab Saar, et ehitusalal õpib inimene kogu elu.