Märtsi esimesel hommikul parkis rahvaloendaja Katrin Blande auto Pärnu äärelinnas mõne aasta eest kerkinud elamurajooni algusesse ja püüdis arvuti abil sotti saada, millise ukse taha tal täna koputama tuleb minna.
Loendajad seiklevad aadresside rägastikus
3. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ega õige majanumbri leidmine uusrajoonis lihtne ole: lühikesed käänulised umbtänavad, mõnel majal pole numbrit, teises ei elata ilmselt veel sees ja tee lahti lükkamata. Mõni hoone tuleb aga suisa üllatusena, sest rahvaloendajate kasutada andmebaasist seda ei leiagi. “Uuselamurajoonides ei saa tõepoolest muudmoodi, kui kaart peab kogu aeg ees lahti olema,” tõdeb Blande.
Igal rahvaloendajal on pea 300 aadressi, mis vaja poolteise kuuga üle kontrollida. “Hommikul istun maha ja panen paika, kuhu piirkonda täna lähen, siis võtan arvuti ette ja seal on kaardirakendus, kus aadressid tärnikestega märgitud,” jutustab Blande.
Kui objekt on alustamata ehk loendamata, on see märgitud punasega. Veebis alustatud, kuid mingil põhjusel pooleli jäänu on sinine. Kui aga objekt korralikult e-loendatud, on aadressi kohal arvutiekraanil roheline täpp ja sinna ei minda.
Seame end fotograafiga Blandele sappa ja kuna kõik see, mis loendaja majades näeb või kuuleb, peab jääma lõpuni saladuseks, üritame juttu rääkida enne, kui ta mõnest uksest sisse pääseb.
Julguse proov
Blande kõneleb, et kandideeris rahvaloendajaks, sest praegu on tal töökoormus väike ja mis peamine, tahtis enda suhtlemisjulguse proovile panna.
“Esimesed päevad olid tõesti rasked. See nõuab suurt eneseületamist, et võtta end kokku ja minna võõra ukse taha,” tõdeb naine. “Kuna esimesed kogemused on olnud positiivsed, siis hirm järjest väheneb. Emotsioon on praegu väga hea.”
Uste taga käimise kõrval kulub loendajatel hulk tunde kodus kokkuvõtete ja järgmiste päevade planeerimise peale. Magusaimad tööpäevad on mõistagi nädalavahetustel, kui inimesed kodus.
Kõike seda arvestades on selge, et oma pere jääb loendusajal vaeslapse ossa. “See oli kandideerimisel teada ja sellega pidi arvestama. Õnneks on meie perel olemas vanaemad, kes aitavad,” märgib Blande.
Rahvaloendaja teeb kodukülastusi 9–21 ja päevasel ajal pole sageli pererahvast kodus. “Kuhu sisse ei saa, sinna jätan sedeli, millal uuesti tulen, ja telefoninumbri, et nad tagasi helistaksid, kui see aeg ei sobi. Seni pole keegi tagasi helistanud ja olen pääsenud sisse,” seletab Balande. “Minul on küll läinud nii, et kuhu olen sisse saanud, on olnud hästi toredad inimesed. Mitte ühtegi ebameeldivat juhtumit.”
Kui aia peal silt “Kuri koer” või plangu taga koer jooksmas, ei hakka loendaja kangelast mängima ja jätab postkasti sedeli teatega, millal tagasi tuleb.
Naabrivalve töötab
Arvuti juhatab meid majani, mille kohal punane täpp. Samal ajal kui Blande uksele koputab ja ajalehe fotograaf teda pildile püüab, keerab maja ette kaubik, millest välja astunud mees nõuab: “Mis toimub?”
Jüri Vostrjakov on majaperemeeste tuttav ja nähes võõraid maja ümber askeldamas, tuligi asja uurima. Naabrivalve selle kõige paremas mõttes, eks?
Pensionieas Vostrjakov räägib, et temal on rahvaloendaja juba käinud. Tõsi, kui loendaja esimest korda ukse taha tuli, ootas ta külalisi ja sai kokku lepitud kohtumisaeg järgmiseks päevaks.
“Minul juhtus selline põnev asi, et ma olen küll pensionär, aga rahvaloendaja arvuti ütles, et sellises vanuses terve meesterahvas ei saa pensionär olla. Ma sain tervist kahjustava töö tõttu varem pensionile, aga arvuti ei tahtnud seda võimalust tunnistada,” jutustab mees. “Mis seal ikka, las nad käivad ja loendavad. Saame teada, kui palju rahvast minema on läinud.”
Järgmine aadress, kuhu arvuti punane täpp suunab, on ilmselgelt veel elaniketa ja sisetööd tegemata. “Selliste objektide juurde märgime, et pole vaja intervjueerida, sest tegemist on pooleli eluruumiga,” sõnab Blande, heidab pilgu arvutisse ja keerab rooli edasi.
Jälle paar pooleli maja ja järgmise elamu ees, mida arvuti külastada käsib, seisab auto. Järelikult võib keegi kodus olla. Koputamise peale uks avanebki ja mõningase selgitamise järel lubatakse loendaja tuppa.