Sulev Alajõe ⟩ Aafrika ja akud, tuul või tuum

Vesinikutankla Keilas. Foto: Eero Vabamägi

Energiateema puudutab meid kõiki. Sestap püüan ajakirjanduse vahendusel kulgevas vaidluses Jaak Madisoniga keskenduda positiivsele programmile. (Vt Sulev Alajõe, “Pikk joru energiavalesid”, PP 8.12 ja Jaak Madison, “Rohepöörajate utoopilised unistused segatud valedega”, PP 15.12.)

Miks peaksime muretsema Aafrika pärast? Sellepärast, et globaalsoojenemine muudab ekvaatori lähedal elamise võimatuks ja kutsub esile sealsete elanike migratsiooni – kindlasti Euroopa suunas. Kliimapõgenikud võivad osutuda Eestile suurimaks kliimamõjuks. Kõik pagulased siia ei mahuks. Seetõttu ei ole Euroopa püüdlused soojenemist vähendada üksnes missioonitunne planeedi tuleviku suhtes, vaid otsene hoolitsemine meie enda kultuuriruumi säilimise eest.

CO₂-kaubandus pole pelgalt poliitiline spekulatsioon, vaid eurooplaste kokkulepe, kuidas praktiliste meetmetega suurendada taastuvenergia osa ja seeläbi heiteid vähendada. Ja see toimib: võrreldes 1990. aastaga on Eesti kasvuhoonegaaside koguheide kahanenud 71 protsendi võrra.

Loomulikult on elektrifitseerimisega kaasnevate akutehnoloogia komponentide hankimine seotud piirangutega. Kuid kaevandamine Aafrikas ei pea tingimata tähendama midagi negatiivset, nagu Madison oma artiklis vihjab. Kui kaevandada keskkonna- ja inimsõbralikult, luues töökohti (sealhulgas maavarade väärindamiseks) võib see anda sealsele majandusele positiivse tõuke keskkonda koormamata. Eestiski on kaevandamise traditsioon pikaajaline ja Ida-Virus on see olnud lausa majanduse nurgakivi.