Kolumn ⟩ Kas elu ilma traumata on üldse võimalik?

Jõuluvana rändpostkontori avamine. Foto: Urmas Luik

“Eks me aastate pärast kuule, kas ta sai jõulurõõmuröövlitest vanemate tõttu lapsepõlvetrauma.” Just selle lausega lõpeb arvamuslugu, milles üks lapsevanem jagab vastusena teise lapsevanema kirjutisele oma teistmoodi vaadet jõuludele ja jõuluvanale. (Vt Mirell Põlma, “Röövin lapselt jõulurõõmu”, PP 07.01.2023 ja Annika Auväärt, “See sindrima terve mõistus!”, PP 23.12.2022.)

Kellegi julgus teistest või tavapärasest erineda on ühelt poolt väga võluv, aga põhjustab sageli eri vastukaja. Sealjuures pole määrav, kas tegu on sünnipärase erisuse või teadlikult valitud teega. Erineda võib oma pisikeses maailmas, mida üks kodune jõulutraditsioon kindlasti on. Loomulikult võib oma erisusega mõjutada davidbowielikult ka masse. 

Eristumine on üks viisidest saada kontakti iseendaga. Aga teinekord on tegu hoopis eneseotsinguga, mille lõpptulem võib olla traditsioonide juurde tagasijõudmine. Nii võib noor vanem, kes Barbie nukku maha teeb, end ühel hetkel leida Barbie maja ehitamast. Või tuleb söögiblogijal tunnistada, et tema toiduteadlikust perest laps sööb vahel sõpradega kiirtoidurestoranis rämpstoitu.

Üsna tihti kumab siiski eristuja sõnadest läbi võrdlus teistega või hirm oma otsuste kahjuliku mõju ja seeläbi ilmselt hukkamõistetud saamise ees. Kas just sellele viitab arvamuses kõlanud otseste võrdluste kõrval ka see viimane lause, teab kirjutaja ise. Aga lugejas tekitab see tunde, et hinge siiski närib hirm. Hirm põhjustada trauma.

Trauma võib saada igast elusündmusest, olgu selleks sündiv õde-vend, öötundidel töötav vanem, aga ka vähene või hoopis liigne hoolitsus.

On muidugi võimalik, et viide lapsepõlvetraumale on hoopis iroonia. Tõesti, peale digi-, info- ja sõjaajastu ning teadliku enesearengu ajajärgu elame traumaäri ajastul. Trauma võib saada igast elusündmusest, olgu selleks sündiv õde-vend, öötundidel töötav vanem, aga ka vähene või hoopis liigne hoolitsus.

Traumadega toimetuleku tarvis koolitatakse üha rohkem traumade äratundjaid ja ravijaid. Nagu kirjatükkidest järeldada saab, võib trauma tekkida jõuluvanastki, seda nii juhul kui too habemik su maailmapilti mahub või siis sealt puudub. Paratamatult tekib küsimus: kas elu ilma traumata on üldse võimalik? 

Igasugust äri on mõistlik reguleerida ja selle tarbimist hea tahte huvides piirata. Ka traumaäri.

Tuleks teha vahet tõelisel traumal, nagu seda on sõjakoledused või füüsilised ja emotsionaalsed haigetsaamised, ja näha koduste tavade, tõekspidamiste, harjumuste ja piiride loomist kui iga inimese erilisust ja oma maailma ehitamise ilmingut. Siis pole vaja karta, et oma heast tahtest loodud peretraditsiooniga kellegi arvates oma lapsele trauma tekitame. Olgu siis jõuluvanaga või ilma.