Veel kord Pärnumaa haridussüsteemist

Andres Metsoja. Foto: PP

Poolteist aastat tagasi, 2010. aasta sügisel sai kaante vahele Pärnumaa III maakogul heaks kiidetud arengustrateegia ”Pärnumaa 2030 +“. Arengustrateegia sihiks on luua eesmärgistatud laiahaardeline maakonna arendustegevuse raamistik pikas perspektiivis.

See on kokkulepe, mis on kantud osapoolte usust, et pakutavad lahendused aitavad kindlustada Pärnumaa jätkusuutlikkuse ja heaolu. Tuleb tõdeda, et eduks ei ole ühest retsepti, edasi minna saab kiire õppimise, innovaatiliste rakenduste ja koostöö toel. Arengustrateegia on huvilistele kättesaadav maavalitsuse kodulehel.

Helge tulevik

Sotsiaalarengu üks olulisi eesmärke on tagada kvaliteetne haridus kõigil haridustasemetel. Positiivses perspektiivis tahame näha Pärnumaad õppiva maakonnana, kus haridus on väärtustatud ja kättesaadav kõigile.

Pärnus on kujundatud regionaalselt otstarbekas ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline kõrghariduslike õppekavade struktuur.

Üld-, kutse- ja huviharidus on lõimitud ühtseks süsteemiks, maakonnas on kättesaadav lapse loomingulisust virgutav alusharidus, individuaalsust arvestav võimetekohane põhiharidus ja konkurentsivõimeline gümnaasiumiharidus. Kutseõppekavad vastavad regiooni majanduse vajadustele, liikumaks teadmistepõhise majanduse poole.

Pärnumaa koolides töötavad loomingulisust väärtustavad õpetajad, õpikeskkond on mitmekesine ja arvestab õppijate erivajadusi. Toimib täiskasvanute süsteemne täiendus- ja ümberõpe. Tagatud on puuetega ja õpiraskustega õpilaste õppimisvõimalused üldharidus- ja kutsekoolides.

Need on read maakonna vastseimast arengudokumendist. Kas ja kuidas jõuame püstitatud eesmärkide täitmiseni? Kas Pärnumaast kujuneb positiivse arengustrateegia kohaselt ”Läänemere pärl“ või peame leppima elutingimustega negatiivse arengustrateegia järgi justkui ”Vaeste patuste alevis“, sõltub suuresti meist endast ja meie koostöövõimekusest. Milline variant saab tõeks?

Karm reaalsus

Peame tunnistama enda nõrkusi ja toetuma tugevatele külgedele. Pärnumaa elanike arv on paarikümne aastaga järjepidevalt vähenenud: 100 000-lt alla 90 000 elanikuni.

Linna lähiümbruse omavalitsuste elanike arv kasvab, mujal piirkondades aga väheneb, süvendades sel kombel regionaalset tasakaalustamatust. Kui viimasel kümnendil on maakonna sotsiaalne taristu teataval määral kokku tõmbunud, siis aastatetagune koolivõrk on suures osas säilinud.

Ometi on õpilaste arv vähenenud viie ja poole tuhande võrra, seda on rohkem kui Audru vallas elanikke. Üldhariduses tuleb arvestada, et investeeringud taristusse vähenevad (Metsapoole võimla võib lähiaastatel jääda maakonnas viimaseks suurehituseks), õnneks on suur osa sellest korda tehtud. Pigem on küsimus selles, kuidas olemasolevat ülal pidada.

Jätkuvat linnastumist ja koolirännet silmas pidades peavad maapiirkonna haridusasutused lähikümnendil muutuma polüfunktsionaalseks, kus ühe katuse alla on koondunud kool, lasteaed, huvi- ja/või noortekeskus. Nii on toiminud meist jõukamadki riigid. Märksõnadeks saavad “ökonoomsus” ja “koostöö”.

Pärnu maakonda iseloomustab ruumiline tasakaalustamatus, hajaasustusest tingitud avalike teenuste ebaühtlane kättesaadavus ja kvaliteet. Hea on säilitada kodulähedased põhikoolid, kuid just siin on õpilaste arvu langus maakonnas kõige märgatavam ja viie aasta perspektiivis on põhikoolide võrgu säilimine enam kui küsitav.

Tugevaid põhikoole, kus õpilaste arv küünib 90ni, on vaid kolmandik. Liitklassid töötavad juba 63 protsendis põhikoolides. Kas sellised koolid omandavad lasteaia-algkooli staatuse?

Sünnikõver, mis hakkas tõusma 2004. aastal, näitab 2010. aastast taas langustrendi. Selline on reaalsus.

Õpilaste arvu kahanemine seab piirid huvihariduse kättesaadavusele.

Vanemate madalad sissetulekud ja väikeste omavalitsuste napp tulubaas seavad maakoolid linna omadega võrreldes vaeslapse ossa. Lahenduseks oleks huvihariduse piirkonnapõhisus, mis eeldab omavalitsuste senisest paremat koostööd.

Võimalik on kasutada mobiilseid ringijuhte, miks mitte kutse- ja kõrgkoolide õppejõude. Sel kombel suuname huvikoolid tööle maakondlikest huvidest ja eesmärkidest lähtuvalt.

Targaks ja edukaks elukohast olenemata

Gümnaasiumivõrgu korrastamisest on ajaleheveergudel korduvalt juttu olnud. Tuleb tõdeda, et protsess on veninud ja ühtse metoodika alusel koostatud omavalitsuste, maakondade ja riigi koolivõrgu arengukavadeni pole jõutud, omavalitsustel puudub motivatsioon koolivõrku korrastada, kuigi see oleks otseselt gümnasistide huvides.

Gümnaasiumiosa sulgemist (Pärnu puhul põhikoolide ja gümnaasiumide teineteisest lahutamist) pole tänavu plaaninud ükski omavalitsus. Kui riik on seadnud eesmärgiks õppe ühtlase kvaliteedi ja valikuvõimalused, siis maakoolide puhul on neid kriteeriume peaaegu võimatu täita. Eelmise aasta riigieksamitel saavutasid kõik linnakoolid paremaid tulemusi kui maakoolid.

Uue õppekava puhul on oht, et maagümnaasiumides piirdubki õpe ühe õppesuunaga, mis seab piirid õpilaste edasistele haridusvalikutele ning süvendab hariduslikku kihistumist veelgi. Osaliselt kinnitab seda ülikoolidesse astunute statistika.

Pärnu linn on maakonna peamine tõmbekeskus. Me eristume enamikust Eesti maakondadest selle poolest, et meie noored soovivad jääda õppima kodumaakonna keskusesse, kus pakutakse konkurentsivõimelist haridust.

Pärnu linna gümnaasiumivõrgus on kindel koht kahel puhtal gümnaasiumil: üks loodus-, reaal- ja tehnoloogiasuuna, teine sotsiaal-, majandus- ja humanitaarsuunaga. Neid teenindaks tänapäevane õpilaskodu. Gümnaasiumides on samuti mõistlik välja arendada õppesuunad, mis seonduvad meie maakonna majandusliku profiili ning siinse kõrg- ja kutseharidusega.

Tänu kõrg- ja kutsehariduse kohalolekule saab üldhariduskoolide õpilastele pakkuda nii eelkutseõpet kui valikkursusi. Gümnaasiumi ja põhikooli üksteisest eraldamine Pärnus aitab kindlasti vähendada põhikooliastmes õpirännet. Praegu ületab maakonnas väljaspool elukohajärgset omavalitsust õppijate hulk kõikides kooliastmetes riigi keskmise.

Kutsehariduses vähe jätkajaid

Võrreldes ülejäänud riikidega, jätkab meil suhteliselt väike osa põhikooli lõpetajatest õpinguid kutsekoolis, kuna kutseharidus ei vasta tööturu vajadustele ega õppijate huvidele.

Ametikooli valivate põhikoolilõpetajate hulk on püsinud viimasel kümnendil 30 protsendi piires, kusjuures maakoolide lõpetajatest läheb kutsekooli 38 protsenti, linnakoolidest vaid 23 protsenti. Arengustrateegiast lähtuvalt võiks gümnaasiumi- ja kutsehariduse suhe olla 60:40.

Olukord, kus kutsehariduse eest vastutab riik ja üldhariduskoolide eest omavalitsus, süvendab sisemist konkurentsi keskhariduses ja pärsib vajalikku koostööd. Lahendus oleks põhikoolijärgsete õppekohtade terviklik planeerimine üld- ja kutsehariduses.

Peatun alushariduselgi, kus vajadus investeeringute järele on kõige suurem. Oluline on kvaliteetne alusharidus, et tagada kõigile lastele ühtlane ettevalmistus kooli minekuks.

Pärnu linnas ja selle lähiümbruses ootab lasteaiakohta paarsada last, renoveerimist ja õpikeskkonna ajakohastamist vajab kümmekond maakonna lasteaeda. Kriisieelsel aastal kavandatud riigi investeeringutugi katkes majanduslangusega, kuid see tuleks viie aasta perspektiivis kindlasti taastada.

Lasteaedade-algkoolide arvu suurenemine koolitüübina on ilmselt lähiaastate reaalsus.

Kes koolis tarkust jagavad?

Üle 40 protsendi õpetajatest on üle 50aastased, alla 30aastaste osa jääb alla seitsme protsendi. Pensioniealisi pedagooge töötab koolides 11 protsenti. Pärnumaa õpetaja keskmine vanus läheneb 50-le.

Milline on olukord viie aasta pärast? 11 protsenti pedagoogidest on pensionile läinud, noori pole märkimisväärselt juurde tulnud. Kes astub klassi ette maakoolis, kus õpetaja koormus on väike, lapsi vähe ja osakoormusega õpetajat keerukas leida? Õpetajaamet pole kahjuks prestiižikas ega populaarne. Kas võime loota, et olukord viie või kümne aasta pärast muutub?

Maakonna haridussüsteemi peab korrastama üldise kokkuleppe alusel. Kindlasti tuleb kaaluda alternatiive ja tunnistada reaalsust, mis tekib siis, kui muutusi ei toimu.

Kui reform jääb venima, otsustab raha ja kokku saab hoida kohustusliku põhihariduse arvelt. Kannatavad väikekoolide õppekvaliteet, huviharidus ja tugistruktuur, mis on loodud õpilaste arengu toetamiseks. Probleemid süvenevad ja koolipidamise majanduslik efektiivsus aina langeb. Kõige tähtsam: kaotab õpilane, seda nii teadmistes kui valikutes.