nädalast jäi kõlama ⟩ Me pole valmis. Kas eurod aitavad?

Kriisivalmidus. Karikatuur. Adamson Foto: Andres G. Adamson

Sel nädalal avaldati Eestis tehtud küsitluse tulemused, millest selgus, et kuigi hädaolukordadele, kriisidele ja sõjalegi mõeldakse varasemast rohkem, ei ole me nende puhuks valmis.

Tõsi, Lääne-Eesti elanikena saame rõõmustada õige pisut paremate tulemuste üle kui mujal Eestis. Aga edumaa on riisiterast väiksem.

Selle temaatika juures on arutelu üsna kiirelt jõudnud ­sinnani, et valitsus peab päästeametile eraldama rohkem raha, tagama valdkonna teavitustööks stabiilse, 0,5 protsenti SKTst. Eks raha paneb nii mõnedki rattad käima, kuid kas sellest praegusel juhul piisab?

Kui vaatan kõnealuse uuringu kokkuvõtet ja selle lõpus loetletud ohukohti, pole eurodest märkigi. Muret teeb hoopis järgnev:

● kodude varustatuse tase kõige vajalikuga on endiselt madal;

● ühiskonna individualiseerumine;

● omavalitsuste jagatud ­info jõuab vähem kui pooleni elanikest ja rahulolu sellega on madal.

Äärmisel juhul saaks eraldisega SKTst viia kodude uste taha kastid kriisivaruga, individualiseerumist ja omavalitsuste kehva kommunikatsiooni sellega ei paranda. Viimased kaks ei kuulu kuidagimoodi ka ­päästeameti vastutusalasse. ­Tekitavad neile probleeme, kuid lahendada selles ametis neid ei suudeta.

Ma pole siiski pessimist. Kindlasti on omavalitsuste ­kommunikatsiooni võimalik parandada ja probleemi teadvustamine on hea stardikoht. Nüüd on vaja aga eestvedajat ja plaani ning tohutul hulgal tahet, meelemuutustki.

Mis aga aitab individualismi ümber pöörata? Kas seda peaks üldse tegema? Ilmselt saab kriisiks hästi valmis olla nii kollektiivsetes kui individualistlikes kultuurides. Meetodid, kuidas info inimesteni viia, nad tegutsema ärgitada, ilmselt aga erinevad.