Teisipäeval, 27. märtsil avab Pärnu uue kunsti muuseum Eesti nukutegijate loomingu näituse "Koosmäng. Aastaajad".
Nukunäitus jõuab Pärnusse
22. märts 2012, 10:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Koosmäng“ oli Eesti nukutegijate näitus, mis rändas 2009. aasta novembrist mullu augustini Pihkva käsitöömajas, Kondase keskuses Viljandis, Petseri muuseumis, Pärnu uue kunsti muuseumis, Valga muuseumis, Tartu mänguasjamuuseumis ja Tallinna lastemuuseumis. Kokku võttis näitusest osa 28 autorit.
„Koosmäng. Aastaajad.“ on „Koosmängu“ näituse järg. Kuidas autorid on aastaaegade teemat oma töödes käsitlenud, võis kõigepealt näha Saaremaal, Haapsalus ja nüüd Pärnus, teavitas näituse koostaja Mare Hunt.
Väljapanek on selle koostaja sõnade järgi kantud Eesti nukutegijate inspiratsioonist, mängulustist ja elustiilist. „Koosmängu“ näitust iseloomustab igale kohale iseloomulik keskkond, ruumid ja paigutused. Igas kohas sünnib näitus uuesti ja nukumeistreid aina lisandub.
„Nukukunstnikud kogu maailmast püüavad leida vastust küsimusele, mis on nukk,“ rääkis Hunt. „Vastust otsides valmistavad nad realistlikke, abstraktseid, naiivseid või sürrealistlikke nukuinterpretatsioone. Nukke, mida nad loovad oma näo või käe järgi.“
Hundi ütlust mööda seisneb kunstnikunuku eripära ainukordsuses. Tavaliselt teeb kunstnik korraga vaid ühe nuku ja sellest nukust on raske koopiat teha. Vahel harva luuakse vormid, millesse saab valada rohkem kui ühe nuku kehaosasid. Sel juhul antakse välja limiteeritud seeriaid.
Nukukunstnikud kasutavad Hundi kirjelduse kohaselt oma loomingus nii traditsioonilisi materjale – riiet, vaha, puud, keraamikat, portselani, pabermassi, plastmassi, voolimismasse – kui ka ebatavalisi ja veidraid materjale, näiteks metalli, puu- ja juurvilju, merekarpe, kive, tarbeesemeid, jahu, martsipani jms.
„Tavaliselt, kuid mitte alati on kunstnikunukud peenelt välja töödeldud, üllatades vaatlejat nii filigraansete näojoonte kui imeväikeste riidedetailidega,“ iseloomustas Hunt, kelle sõnade järgi ei peitu kunstnikunuku olemus ainult tema kehas, vaid ka riidevoltides ja aksessuaaride filigraansuses.
Eesti nukutegijate looming on Hundi jutu järgi sündinud peamiselt soovist teha oma lastele poemänguasjadest eristuvaid „hingestatud“ mänguasju või kingitusi täiskasvanud sõpradele.